Valmiv Ülemiste lennuväli lõi lennunduse arengule uusi võimalusi, tõi uusi tuluallikaid, kuid ka uut tüüpi kulusid. Vabariigi Valitsuse 1934. aasta 13. aprilli koosolekul võeti vastu lennujaamade väljaehitamise ning nende ekspluateerimise korraldus, mille alusel hakati edaspidi koostama aerodroomide ekspluateerimise eelarveid. lemiste lennuvälja ehitust juhtis küll teedeministee- Ü rium, kuid raha selleks tuli avalike tööde eelarvest, mille abil majanduskriisi ajal leevendati tööpuudust. 1934. a mais esitas teedeministeerium valitsusele kinnitamiseks esimese tasakaalus aerodroomide ekspluateerimise eelarve kogusummas 44 919 krooni. Eelarve käis vaid Ülemiste lennu- välja kohta, selle tulupool koosnes lennuseltside makstud lennuväljatasudest ja samuti oli eelarves 17 000 krooni riigi toetust. Suurim kulu oli 31 000 krooni raadiojaama täiendami- seks, peilimisjaama sisseseadmiseks ning muu lennuvälja sisseseade muretsemiseks. Oma rida oli ka personalikuludel.
1934. aastast sai Ülemiste lennu- jaama juhatajaks Richard Rotberg.
Kuigi lennutegevus Ülemiste lennuväljal oli alanud juba 1933. a suvel, ei olnud selle korraldamiseks seni ametis ühtegi riigi palgal olnud töötajat. Deruluft jätkas Ülemistel sama tööjõuga, kes oli olnud ametis Nehatus ning nende ülemaks jäi endine Nehatu lennuvälja ülem Konstantin Kursmann (alates 1940. aastast Kursi ). Kui Aero OY sulges oma lennusadama ja asus kasutama Ülemiste oma, siis korraldas Kursmann ka nende lendusid. Alles 1. aprillist 1934 mää- rati endine sõjaväelendur Richard Rotberg (alates 1936. aastast Roo ) Ülemiste lennujaama juhatajaks. Tema ülesandeks oli lennu- välja lennukõlblikkuse järelevalve, lennuliikluse juhtimine, lennukite ja nende meeskondade lennukõlbulikkuse kontroll. Loomulikult ei saanud ta kõiki neid ülesandeid üksi täita ning töötajaid palgati veel. Deruluft oli plaaninud oma peilimisjaama seada üles juba Nehatu lennuväljale, kuid lennuvälja kolimise tõttu jäi see plaan teostamata. 1934. aasta alguses paluti uuesti luba seada peilimisjaam üles Ülemiste lennuväljal. Teedeministeerium lükkas esialgu selle palve tagasi, kuna arvati, et peilimisjaama peaks ehitama Eesti riik. Eel- arvest saadud rahast selleks aga ei piisanud. Augustis sõlmiti kokku- lepe, et Deruluft rajab Tallinna lennuväljale peilimisjaama, mille sisseseade telliti Telefunkenilt. Jaam valmis 1934. a oktoobris ning see läks maksma 8800 krooni (6000 krooni maksis peiler ja 2800 hoone ehitus). Jaam asus lennuvälja idapoolses otsas lennuvälja piiril, võimalikult kaugel Tartu maantee äärde rajatud hoonetest. Peileri abil suudeti anda lennukile poole kraadi täpsusega kurss lennuväljale, millest piisas udu või halva nähtavuse korral selle lennuväljale toomiseks. Selleks oli aga vajalik kahepoolne raadioside peilija ja lennuki vahel. Septembris 1934 toimus Varssavis Balti ja Balkani riikide lennun- duskonverents, mille käigus lepiti kokku, et poolakad tarnivad Tal- linna automaatraadiojaama. See valmis Poola riiklikus telegraafi- ja telefonivabrikus ja läks maksma 56 000 krooni. Jaam seati üles 1935. a märtsis Koplisse rannaraadiojaama platsile, kuid selle kasutamine (sageduste valik, ühenduse pidamine lennukitega jms) toimus Ülemiste lennuväljalt. 1934. a lennuhooaja lõpuks andis LOT tasuta ajutiseks kasutamiseks väiksema võimsusega vanema
Lennuvälja hooned 1930ndate lõpus, vasakul pumbamaja, ajutine teenistushoone ja suur angaar. Angaari vasakpoolne tiibhoone on juba valminud. Hoonete ees LOTi reisilennuk Lockheed 14H Super Electra SP-BGE.
Foto: Eesti Ajaloomuuseum
113
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook