kaheks eraldi perioodiks – suviseks ja talviseks. Kõvakattega stardi- radade rajamine võimaldaks aga lennuvälja kasutada aasta ringi, samuti saaks loobuda vesilennukite kasutamisest ning kõik lennu- kid panna ratastele. 1935/36. a eelarves lennuradade rajamiseks veel raha ei olnud, 55 000 kroonine eelarve nägi ette lennuväljale meteoroloogia vaat- luspunkti sisseseadmist, selle jaoks instrumentide ning kontroll- abinõude ostmist, samuti alustati lennuvälja elektrisüsteemi raja- mist. Meteolabori juhatajaks sai seni lennuvälja järelvalvajana tegutsenud Karl Laas , kes seoses uue ametiga sai ka lennuvälja juhataja abiks. Raha bituumenkattega stardiradade rajamiseks saadi 1936/37. a nüüd juba uue nimega lennuasjanduse erieelarvest, mis koosnes ka- hest osast – korralisest ning erakorralisest eelarvest. Korralise eel- arve maht oli 76 530 krooni, erakorraline eelarve aga 226 000 krooni, millest suurem osa oligi kavas kulutada angaari ja teenistushoone ees platvormi ning stardi-maandumisradade rajamiseks. Ehitada plaaniti neli rada, igaüks 40 m laiune ning 200–300 m pikkune. Kolm stardi-maandumisrada paiknesid kolmnurgakujuliselt (et võimalda- da starti ja maandumist erinevate tuulesuundade korral) ning neljas rada viis angaari ning teenistushoone ees olevale platsile. Samuti jätkati sel eelarveaastal lennuvälja elektrivarustuse väljaehitamist. Senised õhuliinid asendati maa-aluse kaabliga, angaari juurde ehi- tati tiibhoone, kus asus elektrialajaam ning laoruumid lennuseltsi- dele. Angaaris seati sisse valgustus, lennuväljale toodi veetorustik ning rajati kanalisatsioon. Lennuvälja stardi- ja maandumisrajad avati 1936. a. septembris lennupäevaga. Rajad ei olnud veel valmis, kuid juba osaliselt kasu- tatavad. Radade ehitusplaane (pikkust ja paigutust) täiendati korduvalt, esialgne valmimistähtaeg (1938. a suvel) ületati ning ka 1940. aasta suveks oli veel osa töid tegemata. Ometi alustati juba sel talvel lennuühendust Helsingiga rataslennukeil. 16. detsembril valmis ka Helsingis Malmi kõvakattega lennuväli ning Helsingi–Tal- linna liinil algas rataslennukeil regulaarne lennuühendus 1. veeb- ruaril 1937. Ka LOT sooritas talve jooksul mitmed ilma reisijateta proovilennud, Saksa-Vene ühisfirma Deruluft aga likvideeriti. Eralennuasjanduse 1937/38. aasta eelarvest jätkati Ülemiste lennu- radade väljaehitamist, lisaks olid seal esmakordselt ka summad Narva ja Pärnu lennuväljade ehitusega alustamiseks. Seekord kulutati raha angaari juurde teise külghoone ehitamiseks töökojale, samuti selle sisustuse ja tööriistade täiendamiseks. Töökoja kõrval- hoone lennuväljapoolses otsas oli torn, kuhu paigutati meteoroloo- gilised mõõteriistad. 1938. aastal anti töökoda tasuta kasutamiseks eelmisel aastal loodud Aeroklubile. Paljud seal olnud masinad olid omal ajal üle võetud Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökojast, osa hiljem ostetud. Töökoda tegeles peamiselt väike- ja purilennukite hoolduse ning remondiga. Üleandmise tingimuseks oli, et töökoda tegeleks edas-
Kõigile tegevustele ja plaanidele tegi lõpu Nõukogude Liidu „täiendava sõjaväekontingendi" sissetoomine 17. juunil 1940.
pidi ka lennuasjanduse inspektuuri lennukite hoolduse ja remondiga. 1939. aasta suvel alustati Ülemiste lennuvälja töökojas kuue Aeroklubi PTO-4 lennuki ehitust.
8. oktoobril 1937 anti valitsuse otsusega A/S Eesti Dvigatelile kuulunud kinnisvarast umbes 27 hektarit lennujaama laiendamiseks ning 15,5 hektarit sõjaministeeriumile lennukite tehase asuta- miseks. Maade üleandmine vaid valitsuse otsusega polnud siiski võimalik. Kuigi Eesti Dvigatel oli riigi omand, oli see juriidiliselt ise- seisev ettevõte. Maade hankimiseks tuli sõlmida ostu-müügi lepin- gud. Teedeministeeriumi leping Dvigateliga sõlmiti 1938. aasta mais. 330 000 krooni eest osteti Dvigatelilt 24,8 hektarit maad. Seda vajati lennuvälja uue teenistushoone ehitamiseks. 1938. aasta jaanuaris ostis Tallinna linnavalitus Wagneri pärijatelt lennuvälja laiendamiseks veel 69,8 hektarit hoonestamata maad, mis juunis anti tasuta teedeministeeriumi hallata. See maa läks lennuvälja ümbritseva takistusteta lennuvöö laiendamiseks. Enne neid hankeid oli lennuvälja maa-ala olnud vaid 56 hektarit. 1937. aastal kuulutati välja konkurss uue lennuvälja teenistushoone fassaadilahenduste leidmiseks. Hoone põhiplaani valmistas ette teedeministeeriumi arhitekt Roman Koolmar . Hoone pidi ehitatama Dvigatelilt ostetud maa-alale, see pidi olema kahekordne, 80 meetrit pikk ja 20 meetrit lai, mahuga 10 kuni 12 000 kuupmeetrit ja hoonel asus ka lennuvälja vaatlustorn. Projekteerida tuli hoone kolm fassaa- di – linna, lennuvälja ning Tartu maantee poolne. Tähtajaks 1938 jaa- nuaris esitati 14 projekti, millest esimese auhinna sai arhitekt Arthur Jürvetson . Peale konkursi lõppu asuti koostama lõplikku ehitus- projekti. Ehitamisega kavatseti alustada juba 1938. a suvel, kuid tegelikult alustati alles järgmise aasta novembris. Töö telliti riigi ehitusfirmalt Ehitaja, maksumuseks hinnati 174 000 krooni. Lepingu järgi pidi teenistushoone olema valmis 1. maiks 1940. Aprillis oli hoone katu- se all ning käisid sisetööd. Esialgu loodeti hoone avada suvel osali- seks kasutuseks.
117
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook