VESI
eri tuletorn pole kaugeltki kõige vanem Eestis – näiteks K Hiiumaa uhkus, Kõpu tuletorn saab 2031. aastal poole tuhande aastaseks – kuid eksootiline on see mere sülle pei- tunud vähem kui kolme hektari suurusel laevalaiul (ajaloolistes üri- kutes üks saarele antud nimi Bootsinselchen) meremeestele tuld näitav meremärk kahtlemata. Tillukesele Keri saarele liinipaadiga ei pääse ja ka tüüne meri ei luba alustel otse silduda, talvel aga on juurdepääs sootumaks takistatud. Meretagune asi, mille kogemi- seks ollakse nõus aastaid vabatahtliku saarevahi kohta ootama. Keri saarevahi amet ja tuletorni ning muude hoonete säilitamine ja unikaalse laevalaiu populariseerimine on kohe paar aastakümmet olnud MTÜ Keri Seltsi juhtida ning nende rolli laguneva Keri tuletorni päästmisel järeltulevatele põlvedele ei saa vähendada, kuid tõsise- maks tööks läks 2020. aastal, kui valitsuse reservfondist eraldati esimest korda raha tuletorni renoveerimise projekteerimiseks ja 2022. aastal 1,3 miljonit eurot esimese etapi ehitustöödeks ja Trans- pordiamet projekti vedamise enda kanda võttis. Rando Sirak, Transpordiameti haldusosakonna haldur , kelle juhti- da projekt on, räägib, et soliidses eas Keri tuletorni rekonstrueeri- mise vajadus on olnud ametnike laual esimese Vabariigi ajast peale: „Vajadus Keri tuletorni rekonstrueerida oli teada juba enne teist maa- ilmasõda. Säilinud dokumentidest on näha, et juba 1937. aastal teh- nilise ülevaatuse käigus fikseeriti torni pragunemine, ja see sooviti korda teha.” Sõda tuli vahele ning Keri tuletorni parandamiseni jõuti alles 1968. aastal, siis betoneeriti kogu rajatise kiviosa. Tööd lõpetati 1971. aastal. 15 aastat hiljem, 1986, raudbetoonist särk eemaldati, kuna see osutus praguneva välismüüri kooshoidmiseks liiga nõr- gaks. Taasiseseisvumise algusaastatel, 1990–1996, varises kogu kõrguses põhjapoolne veerandosa välismüürist. Ja jälle sõda Kulus veel paarkümmend aastat, enne kui Keri tuletorni päästmise vajaduse mõttest jõuti tegudeni, kuid isegi allkirjastatud lepingus tuli teha muudatus, sest vahele tuli taas sõda, seekord Ukrainas. „Esimene rahaeraldus Vabariigi Valitsuse reservfondist tehti 2020. aastal selleks ajaks juba vananenud prognoosi kohaselt. Samal aastal alustati tööprojekti koostamisega ning kogu Keri tuletorni taastamist koos tiibhoonega hinnati neljale miljonile eurole,” meenutab Rando Sirak mõne aasta tagust tööde algust. Ehitusleping sõlmiti 2021, plaaniga lõpetada tööd 2022. aastal. Alanud sõda Ukrainas põhjustas aga probleeme tööjõu leidmisel ning lepingut pikendati kuni 2023. aastani. „Esimese asjana rajas ehitaja 2021. aastal ajutise kai, kuid sama aasta sügistorm lõhkus selle ning ehitajad pidid uue kai ehitama,” kirjeldab Sirak üht ootamatut olukorda, kus tormine meri oma osa nõudis.
„Siinkohal tuleb öelda kiidusõnad ehitajale, uus kai on konstrukt- siooniliselt kordades tugevam ning toetas väga hästi ehitustööde kulgemist,” on projektijuht tänulik. Kai oli hädavajalik, et varustada töötegijaid vajalike materjalidega, kuid ikkagi tuli ette olukordi, kus saarele lihtsalt ei saanud – nii meretaguse asja puhul tuleb arves- tada ennekõike ilmastikuga. „Probleemid tööliste varustamisega oli töökoosolekutel sage kõne- aine,” tunnistab projektijuht ja lisab, et vaatamata pidevatele mure- dele ja lahendamist vajavatele küsimustele ehitustööde käigus tuleb säilitada rahulik meel. „Lähtusin alati ühest põhimõttest – halva mängu juures ei ole mõtet teha halba nägu. Vaatama peab asjade positiivset külge, kaaluma peab ikka erinevaid lahendusi, mitte otsima süüdlasi,” julgustab Sirak lahendusi leidma. Ehitajatel tuli kõigele lisaks saare askeetlikele elutingimustele arves- tada uudishimulike silmapaaridega, sest hooajal on Keri saar üks populaarsemaid mereturismi sihtkohti – ikkagi kauge ja eksootiline, peaaegu paljas lapike maad Soome lahes, kus lisaks saarevahtidele viibivat ka merekarude vaimud… „Tellijale teadaolevalt mahtusid ehitajad kenasti saarel olevatesse hoonetesse ning süüa tehti kohapeal, sõbralikult koos saarevahti- dega. Ka saare külastajate puhul tehti koostööd ning selgitati huvi- listele rahulikult, miks ehitusobjektil vaid ehitajad viibida võivad. Ohutus ennekõike,” jutustab Rando Sirak, miks on tähtis, et tillukesel saarel kõik sõbralikult läbi ning asjadest ühtemoodi aru saavad. „Nüüdseks oleme seisus, kus ca 1,5 miljoni euro eest on rekonst- rueeritud torni kivikehand ja trepp. Ees on veel kivikehandi sisemiste seinte ja ülemise metallosa ning tiibhoone restaureerimine, aga raha selleks praegu ei ole,” lisab ta. Need kolm kaunist sõna kingin sulle Keri tuletorn tähistab tänavu kolmesajandat sünnipäeva, kuid mere- märgi ehk i lasi tsaar Peeter I saarele püstitada mõni aasta warder varem, kuni tuletorni valmimiseni. 22. juulil 1718. aastal välja antud ukaasiga kohustas Peeter Suur Soome lahele ehitama tuletorne, mida siinkandis tol ajal peaaegu ei olnudki: 17. sajandil rootslaste pandud meremärgid, mh Keri saarel, hävitati Põhjasõja käigus. Tsaari korralduse kohaselt pidid Keri ja Vaindloo saartele ehitatavad tuletornid saama suursugused, kuni 15 meetrit kõrged ja alt kuni kuus meetrit laiad kivisambad – Keri tuletorni kogukõrgusest moodustas kiviosa umbes poole. Valgusallikana kasutati 18. sajandi alguses tõenäoliselt lahtist tuld, mida raudkorvis süütama ja val- vama pidi. Kolm sajandit on möödunud, kuid kolmest kõige paremini Keri tule- torni iseloomustavast sõnast pakub Rando Sirak esimesena just suurejoonelisust. „Need kolm kaunist sõna, mis võiksid kõige pare- mini iseloomustada nii Keri tuletorni kui ka meie mitme aasta pikkust rekonstrueerimisprojekti, on „suurejoonelisus”, „kannatlikkus” ja „risk”,” mõtiskleb projektijuht.
18
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook