VESI
EESTI MEREKAART 30
Kaardile kantavatest andmetest ja esimestest kartograafidest Veeteede Ametis
Malle Hunt
Jätkame eelmises ajakirjanumbris alustatud meenutustega sellest, kuidas iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis tehti esimesi samme omakeelsete meresõidukaartide koostamise ja trükkimise vallas. Sõna saavad ka esimesed kartograafid Pia Talimaa ja Maret Luhtein .
Mida märgitakse navigatsioonikaardile? elleks et veekogul ohutult liigelda, on mere- ja siseveekogu S navigatsioonikaardile kantud küllalt palju infot. Üldiselt jaguneb teave kolme rühma: topograafiline, hüdrograafiline ning navigatsioonimärgistuse ja -teenindusalane. Neist esimene seondub rannajoone ja selle iseloomuga. Samuti kuuluvad siia alla rannikul paiknevad nii looduslikud (nt mets, rannikuastang) kui ka tehisobjektid (nt hooned ja rajatised). Hüdrograafiline teave hõlmab sügavusarve ja samasügavusjooni, merepõhja iseloomu (liiv, savi, vetikad vms), ohtlikke objekte (kivid, vrakid, takistused vm), veealuseid ja veepealseid rajatisi (kaabli-
trassid, platvormid vms) ning hoovusi ja loodeid, niivõrd kui need osutuvad navigeerimisel oluliseks. Hüdrograafilise info hulka kuuluvad ka soovituslikud laevateed, liikluskorraldusskeemid ja kur- sid, eripiirkonnad (nagu ankrualad, piirangualad jms), rahvusvahe- lised ja rahvuslikud piirid (riikidevaheline piir, territoriaal- ja sisemere piir). Kõige muutlikum on meremärke ja navigatsiooniteenuseid käsitlev info. Navigatsioonimärgistuse alla kuuluvad nii tuletornid ja -paagid ning tulepoid kui ka nende plinkimise iseloom, tule värvus jms. Samuti on toodud selgitused tuleta märkide kohta: päevamärgid, tuleta poid ja toodrid.
24
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook