VESI
valmivad kuuevärvitrükina, milliseid fonte ja sümboleid kasutada jne, nii et kogu info kaardil hästi loetav oleks. Vanadelt Eesti mere- kaartidelt sai näiteks üle võetud, et veega seotud kohanimed kirju- tatakse järjepidevalt endiselt vasakkursiivis . Rahvusvaheline koostöö kartograafias Tihe koostöö oli Läti, Leedu ja Soome merekartograafidega. Töö- alased reisid viisid sagedamini Riiga ja Peterburi. C-MAP organi- seeris iga-aastasi seminare Norras Egersundis, kus kohtuti ka Root- si, Norra ja Taani kartograafidega. „Spetsialistina tundsin ennast väga hästi. Hoolimata sellest, et meie kogemused polnud võrreldavad näiteks soomlaste, rootslaste või inglastega, vaadati meie kui võrdsete peale. Tühjast kohast mere- kaarte välja andma hakata oli siiski aukartust äratav. Kui ma ei eksi, siis taasiseseisvunud Balti riikidest anti esimene merekaart välja Eestis“, meenutab Pia.
2008. aastal aga läks Maret üle kartograafiast hüdrograafia vald- konda. Kutsujaks oli tollane hüdrograafiaosakonna juhataja Jaan Lutt. „Mulle meeldib reljeefi esitamine kaartidel, nii maal kui merel,“ põhjendab ta ise. „Sellest ajast on minu kasutada merekaardi koostamise arvutitark- vara, mida kasutan mõõdistusandmete kontrollimisel ja ainult osakonna siseseks kasutamiseks mõeldud detailsete mere- mitte navigatsioonikaartide koostamisel. Räägime siinkohal muidugi ainult elektroonilistest merekaartidest ENC S-57 formaadis,“ ütleb Maret. Kui kontrollimise-tööst aega üle jääb, on Maret tugevasti hõivatud „rannakaartide“ valmistamise juures. Rannakaartideks nimetan ma rannaäärsete alade, kus on kuni 10 meetrit vett, võimalikult detailse merepõhja reljeefi näitamisega, merepõhja mõõdistamiseks vaja- likke aluskaarte. Need on kokku pandud sügavusandmetest alates aastast 1939. Navigatsioonikaart selleks ei kõlba, kuna ei ole tegemist ainult laeva- teedel navigeerimisega. Vaja on ka tagada, et mõõdistuslaev mada- lale ei sõidaks. Loomulikult on ikka üllatusi tulnud ja avastamiseks on olnud igat liiki veealuseid takistusi, mida siiani pole ühelegi merekaardile märgitud. „Minuni laekuvad andmed n-ö puhastatud aladest, mille võtan kon- trollimiseks ja hiljem saab sellest „valmis“ ala, mis on kõigile kasu- tajatele kättesaadav meie infosüsteemis HIS,“ sõnab Maret. Andmete kontrollimine seisneb sügavusandmete hindamises mit- mete arvutiprogrammidega, nagu näiteks CARIS, Global Mapper, dKart Editor (Jeppesen) jt. „Kontrollin andmete „kooskõlamist“ külg- nevate alade andmetega (et ei oleks n-ö auke või pilusid), täpsus- kategooria vastavust kehtivatele reeglitele, ohtude ja takistuste õige atribuutika olemasolu jne,“ kirjeldab Maret oma tööülesandeid.³ 2005. a seisuga oli Eesti vete kohta välja antud 66 digikaarti ja 54 paberkaarti ning jahtide ja harrastuspurjetajate tarbeks kolm kaardiatlast, Eesti territoriaal- ja sisemeri oli vajalikul tasemel kaetud 1:100 000 ja 1:50 000 mõõtkavas kaartidega, tähtsamad veeteed ja sadamad ka suuremõõtkavaliste kaartide ning plaanidega. Samuti oli välja antud lootsiraamat, kus olid selgitused navigatsiooni- kaartide ja -tingimuste kohta. 2001. aastal ilmus eesti- ja ingliskeelne INT-1: Merekaartide leppemärgid Eesti ja rahvusvahelistel mere- kaartidel.
Kõige prestiižikam koolitus oli Inglismaal Tauntonis kuu aega aastal 1996. Seal käidi koos Maretiga.
Pia osales veel Jaapanis, Tsukubas kolmekuulisel „Global mappin- gu“ kursusel 1998. aastal.
Tore lugu trükiti ära ajalehes Meremees 1995 (10–11), milles räägi- takse Eesti-Läti külalissadamate ühisseminarist Ahvenamaal. Vägi- si hakkas riiuks kiskuma kaardikirjastuse Regio merekaartide toime- taja Pia Talimaa ettekande pärast. Läti esindaja esines tõsise protes- tiga, et kui Eesti merekaarte tutvustavalt stendilt ei võeta maha seda kaarti, kus Läti ja Eesti vahele on merele piir tõmmatud, esineb ta ametliku avaldusega. Pia katsus küll seletada, et seal on juba ting- märkide seletuses öeldud, et see on piirkond, mis on valitsuste- vahelise kokkuleppe ootel või nii, aga naabrimees oli kindel oma nör- dimuses. Nüüd tagantjärgi on hea naerda küll, et see oli meie räime- sõja väike algus. Suviti said merekartograafid mitmeks päevaks kaasa sõita laevaga EVA-308. olid seal Läti ja Leedu kolleegid ka kaasas. Need Mõnikord olid alati väga lõbusad väljasõidud. Külastati selliseid Eesti väike - saari, mis tol ajal tavainimestele kättesaamatud olid, nagu Keri saar, Vahase saar, Kessulaid, Osmussaar, Naissaar jne. Maret Luhtein on lõpetanud Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehni- kumi geodeesiainseneri ja Lvovi Polütehnilise Instituudi aerofoto- geodeesia erialal. Varem on ta töötanud Eesti Kaardikeskuses. Töö- koha vahetuse vajadus tuli aga omal ajal majanduslikel põhjustel, sest kaardikeskus ei saanud enam riiklikke tellimusi ja Maretki jäeti seal pooleks aastaks töö puudusel miinimumpalgale. Veeteede Ametisse tuli ta 1995. aastal. Kartograafiaosakond oli tollal alles loomisel. „Alguses oli meid kolm,“ meenutab Maret. Kõike tuli muidugi ise õppida, aga siis pakuti võimalust stažeerida ka koge- nud, tipptasemel asjatundjate juures. Oluline koolitus oli Ühend- kuningriigi Hüdrograafiateenistuses, Tauntonis, kus tuli läbida mere- kaartide koostamise kursus.
Hüdrograafia- ja navigatsioonimärgistuse teenistus novembris 1995. Esimeses reas vasakult teine on Maret Luhtein ja kolmas Pia Talimaa. Paremal seisab kartograafia- osakonna juhataja Toomas Kivimägi.
³ Hüdrograafid – meie olulisim mõõdistusressurss. Priit Põiklik. Veeteede Ameti Teataja nr 2-3, 2016.
28
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook