äletan, et isa näitas ja seletas kannatlikult, kuidas laeva M asukohta määratakse ja see kaardile kantakse. Vaevalt ma kõike suutsin kohe taibata, kuid meelde jäi isa suhtumine, kui ta rõhutas, et kaardile kantakse kõik korrektselt, sel- gelt, kuid pliiatsile mitte liiga kõvasti rõhudes, sest kaart oli tema jaoks nagu mingi püha asi, mida tuli hoida ning austada. Kogu see reis, see silla ja kaardikambri lõhn, gürokompassi repiitori surin ja ragisev ultralühilaine raadio hääl on mul siiani meeltes ja tunnetes. Aastal 1974 algas minu purjetamiskarjäär, kui seda nii nimetada sobib. Sain kiiresti „kapteniks“ Optimist tüüpi purjelaeval. Talv möö- dus Kalevi Jahtklubi töökojas oma vineerist laevukest lihvides- pahteldades-värvides ja üldfüüsilise ettevalmistuse korras Pirita karjamaal lumes jalgpalli mängides. Tuli kauaoodatud kevad ja mul lubati esimesena Pirita jõel mõned „reisid“ ette võtta. Saabus suvi ja mida edasi, seda paremini mul minema hakkas. Huvi ja tahtmine oli suur, kuid midagi oli kapitaalselt puudu. Vahemärkusena olgu selgitatud, et karjäär, selle sõna otseses tähenduses ega ka koht pjedestaalil pole mind kunagi motiveerinud ega pingutama kehutanud. Mind on selles elus edasi lükanud pea- miselt üks suur jõud – uudishimu. Sel lihtsal põhjusel ammendus minu jaoks ka see „kaigaste vahel võistlemine“, nagu purjetajatel on tavaks öelda. Aina rohkem hakkasin vabamatel hetkedel kõndima jahtklubi kail ja silmitsema avamere jahte. Kus ahtriluuk parajasti lahti oli, paistis kajuti seinal see vana hea halli korpusega kell, mida kord nädalas kindlal päeval võtme kõrisedes üles keerati. Meremehed teavad, millist kella ma nimelt silmas pean. See kõik tõmbas mind hoopis kõvemini, kui Optimistil jälle stardiliini ees edasi-tagasi triikida. Selles oli mingi seletamatu fluidum, mille järele noore mehe hing ihales. Poisikese huvi ja unistused ei jäänud muidugi märkamata vanadele kogenud jahtkaptenitele ja mind hakati sageli kaasa kutsuma, et Tallinna lahel mõned tunnid n-ö suure jahiga kaasa purjetada. No see oli ikka hoopis midagi muud, kui Optimisti roolida. Uskumatult tugev tunne, et sa roolid suurt jahtlaeva, jättis tunde, mis pole minust lahkunud. Jahtklubil oli kaater PIKKER, kelle kapten mind igal võima- lusel merele kaasa kutsus, et ise ei peaks kogu sõidu roolis olema. See oli koostöö, mis sobis meile mõlemale. Ja siis saabus suvi 1976 ning minu esimene kapten Olev Roosma tegi ettepaneku, et võiksin tema jahil PINTA jungana Muhu Väina Regati kaasa teha. Kõik, nüüd oli Optimistiga lõplikult kõik. Olin nagu seitsmendas taevas. Teenekad treenerid Rein Ottoson ja Peeter Leola ütlesid nagu ühest suust, et Mart, meie lootsime, et sinust saab purjetaja, aga sina otsustasid minna vanade meestega merele viinajoomist õppima.
Paraku tunnistasid mõlemad auväärsed mehed aastaid hiljem, et olid oma hinnanguga eksinud.
Järgnesid regatid ja lihtsalt „tuurisõidud“, mis on purjetajate väljend, erinevatel jahtlaevadel. Sain olla ka legendaarse kahemastilise jahtlaeva VANEMUINE junga, kus minu magamisasemeks oli purje- kotte täis ja tekiks spinnaker. vöörpiik Selle ajastu olulisim peatükk oli kutse jahtlaeva MARI meeskonda, mille tegi legendaarne treener ja jahtkapten Taavi-Madis Org . Olin talle nagu kasupoeg ja õppisin palju. MARI munsterrollis kirjutati mind varsti kapteni vanemabiks, ehk vanemtüürimeheks. Õnneks jäid mul nendele „pagunitele“ vaatamata jalad ikka kindlalt jahtlaeva tekki, aga praktika oli kõva. Olin vahivanem ja kamandasin, kui Taavi koivahis puhkas. Tegin iseseisvalt kaarditööd, panin kursse ja võtsin vastu otsuseid, mille tegemiseks olid kaptenilt saadud volitused. See oli kuldne aeg, olin veel 14aastane. Veelgi kuldsem aeg tuli aga järg- misel aastal. Talviti käisin roolimehe kursustel, kus ahmisin teadmisi nagu jak- sasin. Eriti huvitas mind muidugi navigatsioon ja lootsindus, kus õpetati põhjalikult kaarditööd. Tegin edukalt eksameid ja 15aasta- selt sain esimese järgu roolimehe tunnistuse, mis anti erandkorras tehtud otsusega aasta ametlikult lubatust varem. Sellele otsusele kirjutas alla jahtklubi , Tallinna Riikliku Merekooli ülem kommodoor Helmut Kanter . See paber andis õiguse sõita teatud purjepinna ning sõidurajooni piirangutega juba jahtlaeval kaptenina. Ühel päeval istusid jahtkaptenid Taavi-Madis Org, Olev Roosma ja Mati Kuulmann ees ja pidasid nõu, et mis selle Mardiga rundukite pihta hakata. Sündis nende ühine otsus. Nimelt oli Tallinna Auto- vedudele kuuluv jaht MANNI jäänud kuidagi „ripakile“. Eelmine kap- ten vahetas elukohta, uut ei olnud ja laevuke seisis jõude. Otsus oli, et las see noor mees võtab laeva üle ja toimetab. Nii saigi minust aasta- teks 1979 ja 1980 jahtlaeva MANNI täieõiguslik viieteistaastane kapten. Minu meeskond koosnes peamiselt koolivendadest, kes samuti olid alustanud Optimistil. Nende kahe õnneliku aasta kirjeldamiseks siin lihtsalt ruumi ei jätku. Olgu vaid öeldud, et millal ja kuhu purjetame, oli minu ainuisikuline otsus. Elasin MANNI pardal kogu suve. Mul olid laevas merekaardid, mall, sirkel, paralleeljoonlaud, pliiats ja kustu- kumm. Lisaks ka ning raketipüstol. Minu meeskonna lootsiraamat tuumikusse kuulus elukestvalt parim sõber ja hilisem jahtlaeva LEN- NUK kolmas tüürimees Margus Kastehein , kes kahjuks hiljuti meie hulgast lahkus. Miks ma seda kõike meenutan? Ma püüan avada tausta, kuidas inimeses saab tekkida austus ja armastus merekaartide ning lootsi- raamatute vastu. Minul kujunesid need tunded nii tugevaks, et hilisematel aastatel olin korduvalt kutsutud erinevatele alustele Muhu Väina Regatile navigaatoriks. See oli ajastu, kui GPS ei olnud veel leiutatud. Olen teinud kohta ka ning loovimis- sekstandiga
31
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook