kurssidega läbi udu Suursaarest Aegna tulepaagini. Viga oli laakinud kokkuvõttes alla pooleteise miili. Jahtkapteni diplomi sain ma mõned nädalad varem kui keskkooli lõputunnistuse. Ei, ma ei teinud karjääri, vaid armastasin merd ja navigeerimise peenikest kunsti. Arusaadavalt olid meil tol ajal kasutada vaid nõukogude hüdro- graafiateenistuse kaardid, mille nurgal kolm rasvast tähte DSP, ehk „ dlja sluźebnovo polzovania “ (ametialaseks kasutamiseks). Kehtis raudne ajastu reegel, et merekaart kui poolsalajane dokument oli kättesaadav vaid ametialaselt ning näiteks Geoloogia Instituudis pidi neid säilitama tabalukuga raudkastis. Imelikul kombel vaadati Kalevi Jahtklubis sellele reeglile läbi sõrmede, sest hooaja alguses sai iga jahtlaev just nii palju kaarte, kui tarvis läks. Tuli vist anda ainult allkiri, aga mingit raudkapi nõuet ei olnud. Kuigi nõukogude merekaartide omapäraks oli suure kodumaa rannikul pikkuskraadi sisse kodeeritud väike nihe, et „võimalikku vaenlast“ eksitada, ei olnud neil suuremat häda midagi. Toonaste navigeerimisvahendite täpsust arvestades see nihe tööd ei sega- nud. Kogu oma elu olengi kõige rohkem kasutanud nõukogude ja vene kaarte, sest need olid kättesaadavad. Olgu öeldud, et ka jahtlaeva aukartustäratava paksusega kaardipakk koos- LENNUK nes reisi alguses vene kaartidest. Nõukogudeaegsete merekaartidega sai natuke nalja ka. Elan Muhu saare ja Kõinastu laiu vahele jääva meresopi ääres, mille nimi on Lõpemeri. Mäletan, kuidas saabusid trükist uuendatud nõukogude kaardid. Teatavasti on suured tähed „L“ ja „P“ kirillitsas kujult väga sarnased ja nii oli kellegi hooletuse tõttu saanud uuel kaarditrükil Lõpemerest Põpemeri. Teine kujukas näide oli vene kaardil Põhja- mere rannikul sadam nimega Gaaga. Arvake ära, mis sadamaga tegu on? Muidugi sain ma noore jahtkaptenina ka oma isalt laevast maha kantud Briti kaarte, kuid neid oli üksikuid. Jahtlaeva LENNUK ümber- maailmareisil olin sunnitud soetama mitme teise riigi kaarte, nagu Argentiina, Lõuna-Aafrika Vabariik, Austraalia, Ühendkuningriik, Tšiili, Belgia ja Holland. Ka olen töötanud Soome väga heade kaarti- dega. Vaieldamatult parimad on olnud muidugi Briti Admiraliteedi merekaardid ja seda igas mõttes, sest nad on täpsed ja trükitud meretööks sobivale paberile, mida näiteks Argentiina kaartide kohta öelda ei saa. Riigi iseseisvuse taastamise aegadesse mahub loendamatult ülevaid hetki. Igaühele oli midagi tähtsam ja midagi vähem. Minule isiklikult on meelde sööbinud hetk, kui hoidsin esimest korda käes esimest uut Eesti merekaarti, mis trükiti aastal 1993 Veeteede Ameti ja kaardikirjastuse Regio koostöös. See oli kaart Pärnust Ruhnuni mõõtkavas 1:100 000. Kaart oli kaunis ja läikival paberil, kuid paraku läks esimene vasikas pisut aia taha. Nimelt ei hakanud harilik pliiats läikivale paberile hästi külge ja kustukumm kippus lisaks läikele kustutama ka trükitu. Seega ei olnud esimene uus Eesti merekaart tööriistana just kõige paremini välja kukkunud ja sobis pigem sei-
nale raamimiseks, kuid see ei pisendanud rõõmu, mida usutavasti tundis kogu meie merendusüldsus.
Tehtud veast saadi kiiresti aru ja järgmised Eesti oma merekaardid trükiti meretööks sobivale paberile ning seda tehti väga kvaliteetselt. Aasta aasta järel mõõdistas Veeteede Amet Eesti merealasid ja sellega tõusis kaartide täpsus järjepidevalt. Omaette saavutuseks tuleks lugeda väikelaevnikele mõeldud kolme Eesti mereala kaardi- atlase ilmumist. Kuna näiteks jahtlaeva kaardilaud on täiemõõdulise kaardilehe jaoks liiga väike, said nimetatud kolm atlast kiiresti popu- laarseks just harrastusmeresõitjate hulgas. Kogenud praktikuna julgen ma täie tõsiduse ning uhkusega väita, et tänase seisuga ei jää Eesti merekaardid oma tasemelt grammigi alla Briti Admiraliteedi kaartidele. Tunnet tugevdab teadmine, et mere- mõõdistused jätkuvad ja areng ei ole peatunud. Eraldi tuleb rõhutada trükikvaliteeti ja paberi valikut. Merekaart ei ole iluasi, kuigi sobib interjööri kujundamiseks suurepäraselt. See on meremehe tööriist ja nagu kehvast terasest nuga ei lõika kaua, nii ei tööta ka valesti valitud paberil kaart kaua. Meie merekaartide paberivalik on läinud täkkesse. Elame kiiresti areneva digimaailma ajastul ja see on kaasa toonud elektroonilised merekaardid ning erineva tasemega seadmed nende kasutamiseks. Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (ingl Internatio- nal Maritime Organization , IMO) ettekirjutuse järgi ei nõuta paber- kaardi olemasolu laevadel, kus on dubleeritud elektronkaartide kuva ja informatsiooni süsteem (ingl Electronic Chart Display and Infor- mation System , ). Tükati on elektrooniline navigeerimine ECDIS hakanud meenutama arvutimängu, mida see mõistagi ei ole. Mõned aastad tagasi läbisin Revali Merekoolis ECDISe kasutamise kursused ja sain asjakohase sertifikaadi. Mu mällu on sööbinud vana kooli mehest õppejõu manitsus meie kursusele: „Poisid, ärge unustage, et silla illuminaatoritest tuleb ikka välja ka vaadata“. Need olid vana ja kogenud meremehe targad sõnad. Lõpetuseks tahaksin ma just noorematele laevajuhtidele ning harrastusmeresõitjatele anda ühe soovituse. Kuigi elektronkaardi järgi sõitmine on mugav, ei tasu klassikalise navigeerimise võtteid unustada ega unarusse jätta. Klassikalise kaarditöö valdamine annab kõvasti juurde ka ECDISe kasutamisel. Harrastajatel soovitan mitte unustada, et väikese jahtlaeva või kaatri elektrisüsteem ei ole sugugi mittehaavatav. Sestap olgu laevas ikka ka hädavajalikud paberkaardid koos kaarditöö riistadega ning oskus nendega töötada. Uskuge vananevat jahtkaptenit – paberile trükitud merekaart oli, on ja jääb vähemalt ettenähtavas tulevikus tarvilikuks meremehe tööriistaks.
33
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook