VESI
Novembris võttis Eesti Kaitse Liit laeva üle ja see oli üks esimestest riigilaevadest, mis hakkas pidama ühendust Soomega, vedades eri ametkondade esindajaid ja kullereid. 1919. a oli Isabella Merejõudude Hüdrograafia, lootside ja tule- tornide valitsuse käsutada, 1920. a märtsist viidi üle Mereasjanduse Peavalitsuse alluvusse. Aastatel 1920–22 osales ta miinitraalimis- töödel toodripanijana. Raske ja hädaohtliku töö eest maksti mees- konnale korralikku lisatasu. Kevadeti ja sügiseti saadeti teda teiste laevade asendajana reisijaid, posti ja kaupa vedama Väinamere sadamatesse. Õiget rakendust talle ei leitud, saarlased iseloomus- tasid ta toimetulekut 1921. aprillis, kui Suurele väinale jääkirme peale tõmbas ja nädal aega ühendust polnud: „Hing kinni ja lõõt- sutab seal pärast ühte reisi“. 1922 kuulutas Laevasõidu Amet välja enampakkumise Isabella ja väiksemate pukserite Kihno, Tõll ja Kurs müügiks. Hind oli määratud liiga kõrge ja müüa ei õnnestunud ei esimesel ega teisel korral. Siis remonditi laeva Sadamatehastes ja Isabella hakkas vedama praa- me Riiast õliga, Helsingisse telliskive, põhjarannikult ja Pärnu lahelt metsamaterjali Tallinna. Tempo oli kiire. Pukseritel oli tavaliselt sle- pis üks või kaks praami, mis sihtsadamas täislaadungis maha jäeti, kohe kaks tühja kaasa võeti ja uue koorma järgi sõideti. 1924. a oli kapten Albert Karukäpal erakorraline ülesanne. Juulis vii- di Kerile teedeminister Karl Kark, tema vend, kaubandus-tööstus- ministeeriumi mäeosakonna juhataja insener Jaan Kark, Mere- asjanduse Peavalitsuse juhataja Oskar Tiedemann, tuletornide osakonna juhataja William Dampf ja mitu mäeosakonna spetsialisti, et järele uurida, kuis on saarel lood gaasiga. Millalgi 19. sajandi lõpus oli kaevu puurimisel satutud gaasisoonele, kust paar aastat tuli torust seda nii palju, et valgustati elumaju ja majakat, aga siis enam gaasi ei tulnud. Seekordki selgus, et gaasilootus oli asjata. Huvitav selle reisi juures on see, et minnes sõideti rahulikult läbi piirkonnast, kus parasjagu käisid meie rannapatareide laskeharjutused ja mür- sud lendasid üle laeva. Tagasiteel märgati arvukaid Viimsi meeste mootorpaate, mis olid teadagi agarad salakauba vedajad ja ilmselt ootasid, kunas riigilaev oma teed läheb. 1927. a oktoobris otsustati laev uuesti enampakkumisel müüki panna, hinnaks 1,2 miljonit marka. Huvilisi ikka polnud. Siis otsustas valitsus, et laevale tuleb teha põhjalik remont ning anda üle Sise- ministeeriumi Piirivalve valitsusele vahilaevaks. Selleks ajaks oli elavnenud salakaubandus, aga piirivalvel puudus merel vahilaev. Sadamatehastes täiustati masinaid, paigaldati 47 mm suurtükk ja 7,62 mm Maximi raskekuulipilduja, ehitati mugavamaks laeva- ruumid. Laev anti Piirivalve Valitsusele vahilaevaks nimega Kõu .¹ 10. oktoobril 1928 tehti komandör leitnant Albert Pentsopi juhtimisel VIP-reis, pardal siseminister Jaan Hünerson, piirivalve ülem Hans (Ants) Kurvits ja tema abi Arved Engmann (Engmaa), politseiülemad jt. Kuna ilm meresõitu ei soosinud, külalised kippusid merehaigeks jääma, piirduti vaid kahe tunniga.² Esimesele patrullsõidule läks Kõu
Pukseritel oli tavaliselt slepis üks või kaks praami, mis siht- sadamas täislaadungis maha jäeti.
16. oktoobril. Mootorpaadiga Rammu saarel randunud patrull sai esimese Kõu saagi: 20 liitrit salapiiritust.
1929. a juulis korraldati külalistele ja ajakirjanikele propagandasõit. Helsingi sissesõidufaarvaatri lähedal Äransgrundi madala juures neutraalvetes³ oli piirituse emalaevade tavapärane ankrupaik. See sõit leidis elavat kajastamist ajakirjanduses, sest kogu piiritusevedu ise oli romantilise auraga. Tookord käidi külas kolmel mootor- purjekal: Marie, mis oli Tšehhoslovakkia, Mars Ungari ja Elbe Panama lipu all. Ajakirjanikke ja piirivalvureid kahtlemata rõõmustas see, et Marie kapten Ferdinand Magnus Kalle⁴ kutsus nad laeva, kus messis mängis grammofon, seal kostitati „kõigega, mis jumal annab” ja kuulati mõnusaid merejutte. Ajakirjanikke pani kõige rohkem imestama, et piirituselaeva kapten oli täiskarsklane. Kooli- vennad kinnitasid, et seda olnud ta juba Käsmu merekoolis õppimise ajal 1910. Ka mõlema teise laeva kaptenid ja enamus meeskonna- liikmeid olid eestlased, paljud Kõu komandörile tuttavad juba merekoolides õppimise ajast, koos oli teenitud nii merejõudude kui ka piirivalve alustel. Untsu läinud napsulaar 1929. aasta jõulude ajal lahvatas vast kõige kõmulisem riigilaeva afäär. 22. detsembri öösel oli Kõu Tallinnast välja sõitnud revideeri- missõidule Äransgrundil seisva Prantsuse lippu kandnud piirituse- laeva Lyra juurde. Komandör Pentsop kolme mehega sõitis mootor- paadiga laeva poordi ja tagasi tuldi sealt kastide-kanistritega. Kui järgmisel päeval kodusadamasse naasti, olid Kaupmehe sillal vas- tas kriminaalpolitseinikud ja tolliametnikud. Ehmatus oli ilmselt korralik, enamus mehi andis oma alkoholi vabatahtlikult välja. Seda oli märkimisväärselt: konjakit, viskit, veini pea poolsada pudelit,
¹ Tartus seisis Peipsi Laevastiku divisjoni reservis samanimeline soomuskaater. ² Kui arvestada Kõu kiirust, siis jõuti selle ajaga maha sõita heal juhul mõnikümmend kilomeetrit. ³ Territoriaalmere laius oli 4 meremiili. ⁴ Kuni 1924 Kirp, VR II/3, Õppinud Käsmu ja Tallinna merekoolides.
44
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook