piiritust 50 liitri ringis. Kõik kinnitasid, et joogid olid vaid laevas isiklikuks tarvitamiseks.
paatide peatamiseks. Komandöri sõnul tulnud tihti ette, et piirituse- vedajate mootor- ja purjepaate tuli tulistada püssidest, ja kui see ei aita, ka suurtükist, sest neil on halvaks kombeks hoolimata hoia- tusest katsuda põgeneda. Harukordseimaks oli 1. oktoobri 1930 vahejuhtum, kui aeti taga mootorpaati Taboga, mille juht, endine mereväeleitnant Aleksander Kuhlberg, püüdis ristlemisega viita aega, et anda võimalus Kolga krahvi Eduard Krönströmi laeva ⁶ Hullami juurest laadungi peale võtnud kahel kiirpaadil pääseda. Tabogat hoiatati algul püssilaskude ja kuulipildujavalangutega, aga alles pärast seda, kui kahurimürsud paadi lähedale hakkasid kukkuma, jäi see seisma, isegi endise suurtükiväelase võtnud näost kaameks. Raisati seitse kahurimürsku, 215 püssipadrunit, aga põhjust Tabogat kinni pidada polnud, sest see oli Panama lipu all, neutraalvetes ja tühi. Suurim saak, 2830 liitrit piiritust saadi 1937. a oktoobris, kui Väike- Malusist viis miili põhja pool sai Kõu kätte soomlaste mootorpaadi Kaio/Kaijo, mis püüdis Soome merevalvelaevade eest pääsemiseks hiilida Eesti ranniku lähedalt. Ei saadud sealgi tulirelva kasutamiseta. Aga tuli ka niisama pealt vaadata, kuis piiritust liivakottides mere- põhja loobiti või torpeedotross läbi raiuti ja seda takistada ei saadud. Kõu mehed on leidnud piiritust ka Miinisadamast. Teisalt polnud harvad juhtumid, kui just Kõu päästis tormist hätta jäänud piirituse- paate ja nende meeskonnaliikmeid. 1934. aastal tehti Kõule kapitaalremont. Arvestati, et teda saab kasutada veel 3–4 aastat. Piirivalvele hakati Sadamatehases ehita- ma uut vahilaeva Pikker.
Asi anti sõjaringkonnakohtu arutada. 1930. a veebruaris peeti esi- mene protsess, asja arutamine kestis 1931. aasta lõpuni. Meremehi kaitses kohtus üheksa advokaati, sealhulgas Theodor Rõuk, kes oli olnud ka siseminister, tema abi Artur Sirk, neljakordne riigivanem Jaan Teemant, kompetentsemaid mereõiguse tundjaid Ilmar Tan- nebaum jt. Kaitsjate peamisi argumente oli see, et tsiviilametnikel ei ole asja ilma loata sõjalaevale minna, pole nende asi, mis seal süüakse-juuakse. Sekkuda võib ainult siis, kui salakaupa maale tuuakse, aga Kõult midagi maale ei jõudnud. Piirivalve valitsuse ülema abi kolonelleitnant Arved Engmann kaitses oma mehi väi- tega, et tegu oli hoopis luureülesandega, napsidki osteti selleks, et hankida piirivalvele kasulikke andmeid. Kiibitsejad olid kindlad, et öördanud olid piiritusevedajate hulgast värvatud, kuna sealsamas kõrval seisnud piirituselaeval pandud grammofonil mängima pidulik marss. Otsuseni jõuti pärast kahepäevast istungit ning seejärel öö otsa kaalumist 11. detsembril 1930. Põhisüüdlaseks oli loomulikult komandör Pentsop, keda otsustati karistada kaheksakuulise peavahis kinnipidamise ja teenistusõiguste kaotamisega. Tollitrahvi arvestati talle üle 3000 krooni: 38 pudeli konjaki, likööri, piirituse, vahuveini, marjaveini ja seitsme tühja pudeli äratarvitatud (!) alkohoolsete jookide eest. Veel kümnele mehele määrati erinevad karistused, piiritust oli leitud ka masinaruumist ja kaptenisillalt. 17 meeskonnaliikmest sai õigeksmõistva otsuse kuus. Selle otsuse riigikohus tühistas 1931. a septembris, Pentsop vangi ei läinud, aga arvati piirivalvest erru. Teised jäid Kõule edasi teenima. Ja mis Pentsopil siis muud üle jäi, kui minna merele piiritust vedama, nagu arvas üks ajakirjanik. 1932. aastal tuli ta Soomest ostetud uue piiritusepaadiga Hirundo, mille üks osanikke ta oli. Tallinnas paat re- monditi ja läks sügisel merele. Tegemist oli 49 BRT kogumahu- tavusega alusega, millele arvati mahtuvat mitukümmend tuhat liitrit piiritust. Kiirust oli tal kuni 15 sõlme, seega võis paadijuht Pentsop oma eelmisele leivalaevale ahtrit näidata. Kõu komandöriks määrati vanemleitnant Alfred Pupp. Tegemisest puudust ei tulnud, 1930. aastate alguses elavnes piiritusevedu märkimisväärselt. 1933. aastal oli piirivalve Tallinna rajoonis regist- reeritud 106 salakaupa vedanud paati, neist valdav enamus mootor- paadid. Pranglis oli neid kuus, Viinistul 30. Kõuga käidi piirituse emalaevade juures ka territoriaalvetest väljas- pool, Ristna otsast Suursaareni. Riikidevahelise kokkuleppe alusel oli piirivalve- ja tolliametnikel lubatud neid laevu kontrollida, ent kimbutada ainult paate, mis piiritust laiali vedasid. Konfiskeeriti nii piiritust kui ka peenemaid napse . Tihtipeale tuli kasutada tulirelvi ⁵
1933. aastast oli Kõuga hakatud arvestama ka riigi sisekaitse- ja piirikattekavades, need allutati operatiivselt Merejõududele.
1938. aastal tuli tööd juurde, sest siseministri määrusega kitsendati kiirpaatide merelepääsu, samuti kinnitas piirivalve laevade peata- mise korra.
1939. aasta septembrist olukorra teravnemisel elavnes kirjavahetus Merejõududega. Eriti rõhutati vajadust muuta koostöös mereside ja
Kõuga käidi piirituse emalaevade juures ka territoriaalvetest väljaspool.
⁵ Kombeks oli headele kundedele neid boonusena juurde anda. ⁶ Muidu nimetati neid piiritusekuningateks, aga Krönström sai miskipärast krahvi tiitli.
45
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook