Teejuht kevad 2024

VESI

merekaitseliiduga tõhusamaks vaatlusteenistus rannikul. Sise- ministeeriumil olid oma nõudmised meeleavalduste ja provokat- sioonide ärahoidmiseks. Näiteks navigatsiooni vaheajal pidid laeva- meeskonnad vajadusel kogunema laevadele, et kaitsta laeva mäs- sajate eest. Oktoobris teavitas Kõu komandör Hendrik Kärner mere- väe juhtkonda, et laeva eriülesanne on Tallinna Vanasadamast välju- vate ja sinna sõitvate laevade kinnipidamine. Ta pidi asuma Põhja- kantsi lõppu, sadama Lõunavärava kaitsele. Kõul oli kaks paati. Üks neist oli kiirem mootorpaat, millele oli ohuolukorras ette nähtud kuulipilduja peale panna. 5. detsembril sai komandör Piirivalve Tali- tuse ülemalt kolonel Johann Paulilt käsu valvet koos Kaitseliiduga nii tugevdada, „et ükski mootorpaat ei pääseks piirivalve teadmata merele, lisaks laiendada agentuurvõrku kogumaks teateid, ega ometi keegi kavatse väljamaale pageda“ . 1940. aasta alguses, mil teenistusse oli arvatud uus vahilaev Pikker, ei näinud ei Veeteede ega Piirivalve Talitus Kõule otstarvet ja ta otsustati likvideerida. 22. juulist anti siseministri käskkirjaga piiri- valve ülesanded merepiiril NSV Liidu (NKVD – Siseasjade Rahva- komissariaadi) piirivalvele ja 31. augustist kaotati valitsuse otsu- sega koosseisudest Kõu komandöri ja tema abi kohad. Teenistus Kõul ei olnud kerge. Laev oli väike, polnud eriti merekindel, karust merd ei kannatanud. Meeskonnal tuli väljas olla iga ilmaga, sageli seista (keerutada) päevade kaupa ankrus, olla valmis auru üles võtma ja käsku täitma minna olenemata kellaajast või sellest, kas äkki oli tegu pidupäevaga. Vanal laeval tuli lisaks igapäevastele korrastustöödele tihti ettenägematuid rikkeid, mis merel tuli ise ära parandada. Kõige sellega pidi toime tulema 12–18-liikmeline mees- kond. Aastate jooksul on laeval teeninud mitmed tuntud Eesti mere- mehed. Isabella kapteniteks on olnud kaksikvennad Mihkel (1892 Kihelkonna –1933 oma laeval Virumaa, Rootsis) ja Karl Tiidus ⁷ (1892–1941 Siberis) ning tüürimeheks noorem veli Villem. Mihkel alustas pärast Liepāja merekooli lõpetamist 1911. aastal. Oma laevaga maailmasõja ajal Vene laevastiku miinilootsi riskirohket tööd teinut autasustati Georgi ristiga. Samade teenete eest Briti laevastikule Vabadussõja ajal annetati talle Vabadusristi I liigi 3. järk. Kui Mihkel 1919. aasta kevadest lootsiametit pidas, võttis laeva juhtimise üle Karl. Hiljem sõitsid mõlemad nii riigi- kui ka eralaeva- del. Kõu kolm komandöri Kui Isabellale tuldi teenima enamasti Hiiust ja Saarest, siis Kõu mehi oli igast Eesti kandist, kaks esimest komandöri virulased. Nad mõlemad olid õppinud Käsmu ja Narva merekoolis, sõidukogemusi saanud erinevatel laevadel Läänemerel ning põhjas Murmanski ja Arhangelskini, sõja ajal saanud peale esimesed mereväeohvitseri paelad, teeninud vabatahtlikena Eesti Merejõududes ja 1924. aas- tast piirivalve mootorvahilaevadel, Kõul ja Erilasel.

Albert Pentsop (1892 Vihula – 1955 Pärnu) oli 1930ndatel üsna edukas ärimees, varustades laevu toiduainetega ning olles kahe kaubalaeva osanik. Ta mobiliseeriti 1941 ja viidi Venemaale. Pärast sõda töötas Tallinna Merekaubasadamas. Alfred Johannes Pupp (1892 Sompa – 1945 Rootsi) määrati 1929. a detsembris Kõu ning 1939. aastal Pikkeri komandöriks. Te- magi oli täiskarsklane. Kuidagi õnnestus tal Venemaale viimisest pääseda ja 1941. aastast teenis ta Saaremaa Omakaitses. Leitnant Hendrik Kärner (1903 Loodi – 1989 Venetsueela) jõudis Kõul teenida poolteist aastat 1938–1939, enne Pikkerile määramist. Saksa ajal teenis sõjalaevastikus. Meenutamist väärib piirivalvelaevastiku üks raudvara, vanemleit- nant Robert Wreibus-Vabasalu (1893 Kasispea – 1962) mere- tarkusi omandanud Käsmus ja Paldiskis, Esimese maailmasõja ajal peamiselt miinitraaleritel. Mereväe jaoskonnas registreeris end 1918. a märtsis, detsembrist teenis mereväes ning piirivalves lae- vadel ja rajoonide ülemana kuni 1939. aastani.1939. a detsembris lahkus aurulaevaga Maret Tallinnast Bostonisse ja USAsse ta jäigi, kus jätkas meresõitu ka pärast sõda. Kui meelevaldselt veesõidukite tüüpe omal ajal nimetati, illustreerib hästi just piirivalve näide. 1923.–1927. a oli piirivalves neli alust, mida nimetati kas vahilaevaks, mootorlaevaks või mootorvahi- laevaks, lisaks numbrid ühest neljani. Tegu oli Esimese maailmasõja ajal Vene sideteenistusele ehitatud kaatritega, mis olid üle 20 meetri pikad, võimsate mootoritega: mõnel kolm 180-hobujõulist, mõnel vähemvõimsad. 1927. aastal müüdi nood ära liiga suurte eksplua- tatsioonikulude ja vähese merekindluse tõttu. Ostjaiks olid piirituse- vedajad, kellega Kõu pidi konkureerima hakkama. oli 1914. a Peterburis AS Ven- Erilane nad Nobelid jaoks ehitatud lõbusõidukaater Motõljok, mis maailma- sõja keerises Eestisse jõudnud. See vahilaev oli 15,8 meetri pikkune, poolteisemeetrise süvisega 50-hobujõulise mootoriga, millel ka 7,62 mm raskekuulipilduja. 1. augustil 1940 anti ta Mustvees üle NSVL mereväe esindajale, kelle käsul toimetati Narva. Peipsil 1940. aastani teeninud

Kasutatud on Rahvusarhiivi ja tolleaegse ajakirjanduse materjale.

Lisaks soovitan lugeda:

1. J. Ernits. „Vahilaev Kõu“. . Diplomitöö 1999 2. P. Sammalsoo. „Unarusse jäänud nimed: Robert Vabasalu (Wreibus)“. Meremees nr 2 ja 3 2008. 3. R. Pullat, R. Pullat. „Viinameri: salapiiritusevedu Läänemerel kahe maailmasõja vahel“. Tallinn 2021.

⁷ Kasutatud on ka nimekuju Tiitus.

TEEJUHT / NR 9