Fotod: Eesti Maanteemuuseum
1967. aastal alustati Eesti Raadio kaudu teede seisundi ja läbitavuse kohta teadete edastamist.
Teedemajanduse saavutuste rändnäituse ratsionaliseerimistegevust käsitlev graafiline stend 1964. aastast.
Mida tähendas ratsionaliseerimine sovetiajal? Nõukogude Liidus oli kogu majanduselu juhtimine kommunistliku partei poolt tsentraliseeritud ja allutatud riiklikule plaanile. Erainitsia- tiivile ja isiklikule algatusele, millel põhines vaba läänelik elukorral- dus, siin ruumi polnud. Siiski vajas ka nõukogude majandusmudel tehnoloogilist arengut või progressi ja selleks pakuti inimestele oma leidlikkuse ja loomingulisuse rakendamisel nõukogude rahvamajan- duse teenistuses väljundit riiklikult soositud ja suunatud tegevuse – ratsionaliseerimise – näol. See hõlmas tollase rahvamajanduse kõi- ki valdkondi, toimus tihti kampaaniate korras ja oli autoritasude ning preemiate näol tasustatud. Üldise defitsiidi olukorras oli see ka ainsaks võimaluseks oma töövaldkonna paremaks korraldamiseks. Tollase käsitluse kohaselt võis ratsionaliseerimisettepanek (lühen- datult ratsettepanek) täiustada tehnilist vahendit, parendada toot- mise või muu tegevuse organiseerimist, olla suunatud juhtimis- probleemi lahendamisele jne. Esmajoones loeti vajalikuks sellised ettepanekud, mis täiustasid kasutusel olevaid tehnikaid ja tehno- loogiaid. „Vene värk“, plaan ja preemiad Nõukogude Liidus kokkupandud masinad ja tööriistad olid sageli sellised, et need lagunesid juba enne kasutusele võttu koost või olid nii ebatäiuslikud, et neid pidi hakkama kohe pärast hankimist töökojas parandama ning täiendama. Ratsionaliseerimine polnud mingi omaette lõbu või nuputamise võistlus, ehkki sellekohast sotsialistliku võistluse arvestust tollal ka peeti. Tegemist oli tollastes oludes paratamatu vajadusega täiustada või muuta töökindlaks olemasolevaid masinaid ja seadmeid. Ratsionaliseerimine pidi kom- penseerima nõukogude konstruktorite ja masinatehaste puudu- jääke ja see tööpõld oli väga lai.
(Häda)vajadus on teatavasti innovatsiooni ema ja inimene on ülla- tavalt kohanemisvõimeline eluvorm. 1950. aastatel tehnikanappuse oludes konstrueeriti teedevalitsuste töökodades mitmeid vajalikke ja näiliselt lihtsaid, kuid geniaalseid töövahendeid ja -seadmeid. Järgnevas tutvustame vaid väikest osa sellest unustatud tehnika- pärandist, mis tollastes keerulistes oludes teedesüsteemi leidlike mehaanikute ja inseneride poolt konstrueeriti ja teetöödel rakendust leidis. Kui Teejuhi lugejail on põnevaid fotosid, jooniseid vm materjale, mis kajastavad teehoolde- ja ehitustehnikate ajalugu Eestis, siis kutsu- me lahkelt üles neid materjale maanteemuuseumiga jagama. Inimene või masin? Teetööde mehhaniseerimine sai Eestis alguse 1920.–1930. aasta- tel riiklike tehnikahangetena. 1930. aastate alguse suure majandus- kriisi oludes sõnastati ka Eestis teemasinate kasutamise ratsionaal- seid põhimõtteid. Tollase kõrge tööpuuduse tingimustes tõusis üles küsimus – kas mitte kasutada masinate asemel jälle enam inimeste ja loomade tööjõudu? 1930. aastate algusest tõdeti teedeministee- riumis, et lisaks töö paremale kvaliteedile ja efektiivsusele reguleeris masinate kasutus palkasid ja hoidis ära tööjõuturu kõikumised. Tööd tuli organiseerida selliselt, et masinaid olnuks võimalik ümber ehitada või kohaldada kasutuseks ka talveoludes. Uute masinate kasutuselevõtt pidi toimuma peale nende eelnevaid katsetusi. Selli- ne mehhaniseerimise poliitika lõi hea pinnase tollaste töökodade juures masinistide ning mehaanikute kaadri tekkeks. Paljud neist kogenud masinajuhtidest ja mehaanikutest jätkasid oma tegevust samal alal sageli ka nõukogude ajastu kitsastes ja keerulistes olu- des.
Et nõukogude majanduses oli kõige olulisem riiklikult kehtestatud plaanide täitmine ja ületamine, siis täideti plaani ka ratsionaliseeri-
81
TEEJUHT / NR 9
Powered by FlippingBook