agne Kaljuste lõpetas Eesti Lennuakadeemia 2010. aastal, R on töötanud neljas ettevõttes ja juhtinud nelja eri tüüpi lennumasinat. NyxAiris täitub peagi kaks aastat, peamiselt lendab Ragne Kuressaare vahet, suvehooajal ka Helsingi ja Pärnu liinil. Ragne loodab, et Eesti lennundus areneb ja kosub ning lubab omalt poolt teha kõik, et see püsima jääks: „Mina olen igal juhul Eesti lennunduse suur fänn. Leian, et Eesti lennundust tuleks hoida. Meil on inimesed, kellel on oskusteave, kuidas liinilennukid õhku saada ja oleks väga kurb, kui see meie riigist kaoks. Tulevikuväljavaateid ma prognoosida ei taha, aga isiklikult panustan igasse firmasse, kus ma töötan, nii palju kui vähegi suudan, et Eesti lennundus kestaks.” Mõte õppida lennundust tuli gümnaasiumis Eesti pole kosmose- ega ka eriline lennuriik. Kuidas tuleb ühe väikese inimese pähe mõte „ma tahan saada piloodiks“? Millal Te aru saite, et see on Teie kutsumus? Ja mis tundus tookord selle ameti juures nii paeluv? Kas oli eeskujusid, mõjutajaid? Mina hakkasin esimest korda piloodiameti peale tõsiselt mõtlema alles gümnaasiumi ajal. Käisin Nõo Reaalgümnaasiumis ja Nõo kohal asub Tartu lennuvälja üks treeningtsoonidest. Igal kevadel, kui lennukoolis uued õpilased lendamist alustavad, suunduvad nad esimesena treeningalasse viiranguid, tõusu, laskumist ja muud õppima/harjutama. Niimoodi ma Haraldi poodi jalutades pidevalt taevasse vaatasingi, et mis seal toimub. Sain teada, et Eestis on lennukool (tol ajal lennukolledž), kuhu saab pärast gümnaasiumi riiklikule õppekavale kandideerida. Mõtlesin proovida. Läbisin kogu sisseastumise kadalipu – psühholoogilised testid, võimekuse testid, meditsiinilised tõendid, intervjuu – ja siis tuli langetada otsus, kuhu ikkagi edasi õppima minna – mul oli ka muid valikud. Kuivõrd lennukolledžisse sisse saamine oli nii aeganõudev ja keeruline protsess, siis tundus, et kui ma kõik selle olen juba läbi teinud, siis võiks ikka sinna õppima minna ka. Kas tegite eelnevalt ka mingeid ettevalmistusi, et lennukooli sisse saada? Millised olid muud valikud: tänapäeval ütleb mõnigi noor, et milleks ülikool, hakkan üldse suunamudijaks!? Eraldi ettevalmistust ei teinud. Õppisin kuidas õppisin. Suuna- mudimine polnud siis üldse eriline teema, vähemalt ma ei teadnud siis sellest midagi. Mul oli nuppudega telefon, kus sai ainult ussi suunda mudida. Akadeemias kestis õpe neli aastat. Kaks esimest aastat õpiti üldi- seid aineid, et saada kõrgharidus, siis pool aastat lennunduse üldaineid ja seejärel tuli põhimõtteliselt integreeritud kursus piloodi- litsentsi saamiseks. Minu jaoks ei olnud õppimine eriti raske. Kuna ma olin Nõost tulnud, siis matemaatikas ja füüsikas eriti midagi uut ei õppinudki, põneva- mad olid ained, millest ma enne midagi ei teadnud: materjaliõpetus, aerodünaamika, õhusõiduki ehitusmehaanika alused, filosoofia.
Piloot Ragne Kaljuste oma raudlinnu taustal.
Foto: Mia Tohver
Ylle Tampere , Accelerista vastutav väljaandja
Ragne Kaljuste on lennuki kokpiti vasakul istmel ehk kaptenitoolil istunud ja juhist hoidnud 2017. aastast, viimased kaks aastat NyxAiris, kus ta on ühtlasi ATR-tüüpi lennukite peapiloot. Lennundu- ses loeb professionaalsus, mitte sugu ja seepärast ei võtnud me seda eraldi teemaks – lennukikapteniks saamise tee on kõigile pikk ja vastutusrikas. Inspiree- rivat ja positiivset leidub liinilenduri ametis rohkelt.
119
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook