ATR 42-500 on NyxAiri lennupargi kõige värskem liige.
Foto: Eik Erik Sikk
aastat. Siiani ei ole ma suutnud leppida mõttega, et ma enam ei lenda. Iga järgmise muutuse käigus tuleb seda jälle hinnata, aga praegu on mõte maa peale jäämisest liiga valus. Kõige ägedam, mis ikka sinna kokpitti tagasi kutsub, on vist ikkagi vaade või lendamise tunne ise. Päris raske on näppu peale panna, mis see on, mis lendama sunnib. Mujal oleks elu ju kergem!
lõpuks saime puhtasse õhku ja maandusime. Välk oli tabanud mootorit ja välju-nud teise poole tiiva otsast.
Kord oli Tallinnas selline tuul, et pooled reisijad oksendasid. Esimese katsega ei saanudki maha, läksime kordusringile. Vaene salongi- teenindus, kes pidi oksekotte koguma… Olen sattunud ATRiga ka tugevasse jäätumisse. See on ATRi puhul hell teema ja õnneks on väga hästi kirjeldatud märgid, kuidas tugevat jäätumist ära tunda ning välja töötatud ka protseduurid, kuidas sellises olukorras toimida. Järgisime nõuandeid ja kogu olu- kord kestis kokku paar minutit. Ehmatas ka see kord, kui äkitselt kokpiti aknaklaas pauguga ämblikuvõrgu-sarnaseks mõranes. Tegutsesime reeglite kohaselt ja laskusime, et rõhkude erinevust vähendada. Siis saime olukorda lähemalt uurida ja selgus, et katki oli üks kolmest kihist, nii et oht ei olnud tegelikult eriti suur. Teil on raudsed närvid! Piisab kuulamisest, et järgmisel korral pardale minnes mitu korda mõelda, kas ikka tasub minna… kuigi alati tasub, sest lennuk on teadaolevalt turvalisim liikumisvahend, mille inimene on suutnud ehitada. Milline näeb välja Teie karjäär kümne aasta pärast? Kas olete nii kogenud tuuletallaja, et võite oma teadmisi näiteks õppejõuna rakendada? Lennundus on ääretult kiiresti muutuv valdkond. Firmad tekivad ja kaovad, strateegiad tulevad ja muutuvad. Ma isegi ei püüa ennast ette kujutada kümnendi pärast. Kõige pikaajalisem plaan on kaks
Ma kujutan ette, et reisijate vedu on päris keeruline teema, alati võib ette tulla probleeme ja ootamatusi?
Seda pean küll ütlema, et Kuressaare reisijatega üldiselt probleeme pole. Kõik teavad, mida ja millal tegema peab ning pidevalt kuulen lennuteenindajatelt, kui head reisijad on. Paljud piloodid on aktiivsed sotsiaalmeedias. Kui tegu pole niisama eneseimetlemisega, on neid kanaleid põnev ja hariv jälgida. Kuidas sellisesse avalikku ellu suhtuda? Kas olete mõelnud, et võiksite isegi midagi sarnast teha? Mõni kanal on tõesti huvitav. Aeg-ajalt vaatan näiteks Magnar Nordali youtube 'i, Travis Ludlow sooloreisi ümber maailma jälgisin ka ja Zara Rutherfordi teekonda kohe pärast teda.
Kermit Weeks tegeleb vanade lennukite restaureerimisega. Ja muidugi, kes ei tunneks Kapten Roger Victorit!
Ma ise osalen sellises sotsiaalmeedia elus väga vähe, ma lihtsalt eelistan elu väljaspool internetti.
123
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook