3. Võimalike vigade eest hoidumiseks avaldada sõnad Laevanduses ja siis keeleteadlaste kaasabil uuesti läbi vaadata. Eesmärgiks eesti-inglise-saksa- vene sõnaraamatu trükis avaldamine. Aastail 1920–1922 avaldati ajakirjas paar tuhat vene-, saksa- ja ingliskeelset terminit, millele pakuti välja eestikeelne vaste. Keelemeestelt tuli tagasi- sidena vaid soovitus kasutada raua jättis asemel jätis , mis tänapäeval oleks jääde või lihtsamini mõistetav vanaraud ja laeva sees istumise asemel uudis- sõna süvis . Haridustegelane J. Kiivit soovitas merimees asemel kasutada meremees . Siis ind rauges ja sõnaraamatu koostamiseni ei jõutudki. Muide, 1921. aastal oli ajakirja tegevtoimetajaks Herbert Haljaspõld, 1930.–1931. vihikutena ilmunud Eesti esimese „Võõrsõnade leksikoni“ koostaja. Möödapääsmatuks sai ühtse terminoloogia kehtestamine Vabadussõja alguses. Korraldused kehtestati mereväeülema käskkirjadega (tollal päeva- käsud ). Esimese allkirjastas 2. järgu kapten (kaptenleitnant) Rudolf Schiller 26. novembril 1918 merejõudude spetsialistide nimetuste kohta. Johan Pitka Merejõudude juhatajaks olemise ajal avaldati näiteks Tallinna sada- mate nimetuste kohta käiv 13. veebruari 1919 päevakäsk ametlikus Riigi Tea- tajas. Tollimaja juures asuva sadama nimetas ta Vanasadamaks. Ants Piip (1884–1942, VR III/1). Poliitik, diplomaat, õigusteadlane, merendustegelane. Aastail 1906–1912 oli ta Kuressaare merekooli õpetaja, kujunedes üheks aktiivsemaks merenduse propageerijaks Eestis. 1909. a esindas ta Eesti meremehi Läänemere merenduskongressil Peterburis. Tema „Rahvusvaheline õigus“ (avaldatud 1936) ja „Kaubandusõigus ja -protsess“ (1939) olid silmapaistvad ja korraliku oskuskeelega monograafiad.
Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi fotokogu E-188-2
Foto: Maha pildistatud samast raamatust.
Merejõudude staabi juurde moodustatud komisjoni töö tulemusena valmis 1925. aastal ca 2000 märksõna sisaldav „Meriväe oskussõnastik“.
Mõistete seletused on möödapääsmatud kõigis õpikutes. Esimestena tulid trükist 1921. a Karl Larensi „Meresõidu astronoomia. I osa“, A. Gustavsoni „Navigatsiooni õpperaamat. 1. jagu“ ja 1923. a Merejõudude staabi välja- andena Nils Bergi „Meripraktika õpik“. Nii on see tänapäevani. Mereakadeemia uuematest näiteks Ilmar Noore ja Rein Raudsalu „Laeva püstuvus“ (2017), Vello Kala „Hüdrograafia alused“ (2018) või mereväekadettidele mõeldud Ott Laanemetsa ja Liivo Laanetu „Meresõda“ (2014). Palundra! Esmiinets taraanis podlodkale otse kajutkampaania kohalt sisse.³ U mbes samas seisus kui 1920ndal, oli eesti merekeel ka 1973. aastal, kui terminoloogiakomisjon alustas. Selle erinevusega, et Eesti riik oli okupeeri- tud. Oli aga tegusaid aatelisi inimesi, kes kasvanud vabas riigis ja säilitanud selle vaimsuse. Eelkäijatest oli maha jäänud erialast kirjavara, tollal küll ena- masti niinimetatud erifondidesse suletuna. Kokkutulnud mehed olid saanud eestikeelse merehariduse või jõudsid seda osaliselt saada, enne kui see vene keelele üle viidi. Alustati ajakirjanduses ja raamatutes kasutatud vigaste terminite aruteludega, saadeti märgukirju toimetustesse. Praktika oli viinud selleni, et hädasti oli vaja uusi termineid, eriti tehnilisi.
Johan Pitka koostatud merendusterminite selgitusi 1908. a Mereasjanduse kirjakogus.
³ Heino Kuivjõgi ajakirjas Keel ja Kirjandus nr 5, 1967 avaldatud artikli pealkiri.
13
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook