Fotod: Nikita Prohhorov
Eesti Merelaevanduse Valkla, millel 1996. aastal segalastilaev esmakordselt laevajänesega kohtusin. 1975–1992 kandis laev nime Ivan Belostotski (NSVL), 1992–2002 Valkla (Eesti).
Pole kerge see jänese elu!
Kui mehed avasid esimest luuki, olin pisut tagapool. Kohe tegi meie madrus häält ja hõikas mu enda juurde. Pilt oli parajalt kurb ja koomiline: tumepunaste prussipakkide peal ajas end sirgu väikse- mat kasvu sell, tumedam kui troopika öö, osutas väriseva käega oma suu suunas ja tegi mingit imelikku tarzanlikku häält. Kohe oli arusaadav, et noor kutt oli trümmis või vahetekil olnud kaks nädalat kottpimeduses San Pedrost saadik. Kuna ta oli ka väga kõhn, siis meie hea toitumusega madrused jäneseid otsides igale poole ei mahtunud ning tema jäi ainsana märkamatuks. Toit lõppenud tal nädalaga, vett jõi pudelist vaid suu niisutamiseks, Hispaania kõrval sai seegi otsa. Välja tekile lootis ta pääseda juba Marokos, aga seal me esimest trümmi ei avanudki, lossisime tagantpoolt tekilt. Aitasime selli tekile, küsisin talt inglises ja prantsuses „kust tulek, kuhu minek“, rääkis mõlemat. Sain ka vastuse, et tegelikult on ta Gaanast – Joseph, 17 aastat noor – aga laevale tuli San Pedrost. Sealkandis piirid ei pea ja nii valis ta kuulu järgi lekkivama sadama. Ta oli liitunud seitsme kohaliku õnneotsijaga, kuid nood olid liialt suures kambas ja hooletud ning jäid kergesti vahele. Viisin Josephi kapteni juurde. Ega temalgi midagi teha olnud, kuhu sa ta ikka peidad, Rouen ees. Võtsime ta siis oma toidule, teatasime sadamasse ausalt ette ja panime ahtrisse spordisaali luku taha. Tervis oli tal korras, süüa sai iga nelja tunni takka nagu meiegi, mittemuslimina keeras kõik nahavahele.
Saime ka ettekirjutise, et nüüd on jänes meie vastutusel ja üldse meie mure, mis taga peale hakata. Sadamast väljudes lasime kuti tekile, andsime kraabi kätte ja tegin selgeks, et toit tuleb välja teenida (ametlike reeglite järgi jäneseid tööle rakendada ei tohi!). Joseph oli hea loomuga, sõbralik, midagi ei nõudnud, sai kõigist piirangutest aru. Inglise keeles sai suhelda ka teistega. Pärast trümmipesu võtsime Rouenis peale juba vilja. Prantslased muidugi meie „kingitust“ omale ei ihaldanud, laevandusest saime käsu ta kodukanti tagasi viia, sinna viis ka meie järgmine sõit. Seine'i paremkaldal viljasalve juures seisis politseiauto, kaks võmmi sees. Mõtlesime kohe, et meie jänese pärast. Seisis see auto seal terve öö ja osa järgmisestki päevast. Kui lahkumise eel käis agent laeval, siis selgus, et samasugune jänes oli ahtris seisval laeval ning polit- seinikud passinud hoopis toda. Ülesõiduajaks sai ta ka eraldi kajuti ja sõi koos meiega nagu ametlik laevapere liige. Töötas ta hästi, meie madrustele ei andnud milleski alla.
19
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook