Eesti Merelaevanduse Gustav Sule 1990ndatel puistlastilaev aastatel. Laev on kandnud järgmisi nimesid ja kuulunud eri omanikele: Viktor Kingissepp (NSVL) 1986–1992, Gustav Sule (Eesti) 1992–2001, TungFöng (DongFeng, Hiina) 2001–2014.
Ka jänes peab vaatama, kuhu hüppab.
Tõeline jant toimus aga sadamas, nagu lõiguke kriminaaljutukesest. Jänestest teatas kapten Tsõgankov ette, sadamast pidi tulema igasugu ametimehi, nüüd ka nende järele. Tavaliselt tuli algul agent, siis tollikad ja piirikad ja arstid ja teised andamijanused, vahel isegi asetäitjate või sugulastega. Jänesed olime enda arust kindlasse kajutisse lukustanud, valvetki ei pannud, laadimise ettevalmista- misel tekil niigi rahmeldamist palju. Kinnitasime otsad, mees trepivahti, meie fosfaadilaadimiseks trümme avama. Esimesena tuli laeva agent, juhatasin ta kapteni juurde, ise tekile tagasi. Vahepeal murdsid jänesed ukse lahti ja pugesid välja. Vaid mõni sekund varem möödus sealt tagasi agent. Jänesed juhuse tõttu kohe tema järel. Meie trepivaht kedagi ei takistanud, sest arvas, et agent viib jänesed ametlikult ära. Agent ei tundnud jäneseid ja jänesed ei teadnud jälle midagi agendist. Trepi juures tulid laevale mundrimehed ja politsei jäneste järele, kuid ka nemad ei tundnud jäneseid ning mõtlesid, et need kaks on agendiga kaasas laadimistöid ette valmistamas. Tervitati üksteist, agent koos jänestega laskus kaile, politseinikud juhatati kapteni juurde, et kus siis jänesed on? Kapten võttis minuga raadio teel ühendust – andku ma laiskvorstid üle. Kuna mina ei näinud, kuidas jänesed agendiga lahkusid (aitasin trümme avada), läksin kajuti juurde, kus sai selgeks, et jänesed on vehkat teinud. Vaat kuidas juhtub, kui üks ei tea, mida teine teeb ja side on puudulik.
Kuidas see nali lõppes? Mida ütleb ahne politseinik naerul näoga, kui kapten on toonud sadamasse keelatud isikuid ning need on jalga lasknud? Eks ikka nii, et: „ Master, you have now a very great problem! “. Tähendas see „hea meretava“ kohaselt seda, et kapten pidi nüüd ennast vabaks ostma. Sest kumbki pool polnud huvitatud asja ülespuhumisest, üks saab pähe ja teine ei saa midagi. Kuidas täpselt, ei mäleta, kuid pagunimehed lahkusid mitme kilekotiga päris rahulolevalt. Ja kapten pärast vaid vangutas pead ning tänas õnne, et Euroopa sadamates present 'it ei nõuta, jääb midagi mujale hädajuhtudeks üle. Samade jänestega aga kohtusime juba järgmise lepingu ajal, kui taas sinna rauda vedasime. Tundsid nad kohe meie laeva, mõned mehed ja minu ära. Jutustasid, et ikka veel pole õnnestunud end Euroopasse minevale laevale möllida. Vanem jänes hakkas ka kohe süüa nõudma, sest nemad teinud ju meie laeval tasuta tööd! Selgitasin siis, et sõid nad viie päevaga küll rohkem kui mõne tunni värvisid, kuid kambüüsist neile midagi siiski anti.
Kui nad tänaseks surnud pole, siis ... – nii lõpevad tavaliselt õnneli- kud muinasjutud.
21
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook