eedu Kass sündis 1939. aastal Virumaal Lüganusel, mis P pole merest üldse kaugel, kuid kuna nõukogude ajal oli mere äärde minek keelatud, sest igal pool oli keelutsoon, sai merd näha vaid eemalt. Alles pärast Stalini surma avati üks rand, kus sai ujuda – Aa rand. Kodus oli isal suur eestiaegne atlas, mille järgi poiss ka lugema õppis, sealt nägi ta mitmeid maid ja nende vahel merd ning ilmselt siis tekkiski unistus meremeheks saada. Juba pärast seitsmenda klassi lõpetamist soovis noor- mees merekooli minna, kuid ema oli vastu. Ka pärast keskkooli lõpetamist lennukooli minekuga ei olnud ema nõus, sest kartis, et poeg võib alla kukkuda. Koos ühe oma küla poisiga mindi pärast Kiviõli I Keskkooli lõpetamist 1957. aastal siiski Tallinna Mere- kooli. Koolis õpetasid vanad meremehed. Hakkas meeldima ja nii ta sinna jäigi. Mõtles, et sõidab niikaua kuni veel noor on, aga sel- lest sai hoopis elukutse. Peedu Kassi esimene meresõit oli madrusena 1958. a suvel triiv- püügilaeval SRT-4283 praktikal olles. Merekooli lõpetas ta 1959. aastal, mille järel töötas mitmetel kalapüügilaevadel. Pärast teenistust Nõukogude armee õhujõududes aastail 1963–1966 töötas Peedu Kass kolmanda tüürimehena, alates 1968. aastast teise tüürimehena mitmetel laevadel. 1973. aastal lõpetas Peedu Kass Tallinna Kalatööstusliku Mere- kooli laevajuhtimise osakonna ja sai kaugsõidutüürimeheks. 1978. aastal sai ta kaugsõidukapteni diplomi ning lõpetas see- järel Kaliningradi Kalatööstuse Tehnilise Instituudi. 2018. a Veeteede Ameti Teatajas Priit Põiklikule antud intervjuus räägib Peedu Kass, et nõukogude ajal, 1950.–1960. aastatel oli eestlasi laevades umbes pooled, pärast jäi iga aastaga vähe- maks. Suurtes kalalaevades polnud vahel ühtegi omakeelset. Eestlased läksid koos vanemate laevadega kalurikolhoosidesse, kuna seal oli parem palk. Riigilaevad ja nende meeskonnad läksid üha suuremaks. Peedu Kass jäi riigilaevadele, kuna unistas saada suure laeva kapteniks. Venestamine oli hoo üles võtnud. Selles mõttes oli kapten Uno Lauri tegevus päris suur erandlik saavutus, et ta 1973. aastal mereterminoloogia komisjoni lõi. Laur oli selleks ajaks juba Kaug- Idas oma kaugsõidukapteni aja täis teeninud ja tööle hakanud Eesti Merelaevanduses kapten-juhendajana. Seetõttu sai ta jääda nagu tagalasse, Eesti asja ajama. Estrõbpromis (Eesti Kalatööstus) oli 80ndatel 86 ookeanilaeva 5500 meremehega, kellest ainult 185 olid eestlased. Kalalaevadel oli ainult seitse eestlasest kaptenit.
neli kuud iga päev eri ajal. Tekimeeskond oli jagatud pooleks ja vahi pikkus oli kaheksa tundi. Töö kestis aga ööpäev läbi. Suure- mate loomuste korral käis juhtkond kalatsehhis abivahis. Samas intervjuus meenutab ta poeg, jazzmuusik Peedu Kass juunior: „Kui olin väike, siis oli isa vahel päris pikalt ära, vahel seitse kuud järjest, ja see oli väikese lapse jaoks pikk aeg. Kui oled kaheaastane, siis seitse kuud on igavik. Kui emaga sadamas teda ootasime, siis ega ma iga kord ei mäletanudki, milline ta on. Siis ema ütles, et näe – see on isa. Kui isa oli kodus, siis ta oli ikkagi minu lemmik number üks“. Kaugeid maid ja pikki kodust ära olekuid tuli ette sageli. Aastail 1981–1982 oldi Madagaskaril ühe Iraagi lipu all olnud laevaga remondis seitse kuud, plaanitud kolme kuu asemel. Laeval oli segameeskond, ohvitserid olid venelased ja reakoosseis iraak- lased. Kuna tol ajal Iraak sõdis Iraaniga, siis ei olnud nendest laevadest kellelgi eriti sooja ega külma. Oodati varuosi seitse kuud, kuid neid ei tulnudki. Kapten Kassi karjääri tipuks võib lugeda külmveolaeva Botnia Laht (Botnichesky Zaliv) kapteniks oleku aega. See algas 1984. aastal, 26 aastat pärast esimest merereisi. Selle laevaga sõitis ta pool maailma läbi, käis paljudes sadamates. Mitu korda läbiti Panama kanal. Selle laeva mudel on Eesti Meremuuseu- miski olemas. Transpordimeti uude digiajakirja Teejuht kirjutas Peedu Kass käesoleval aastal rubriigi „Meremees meenutab“ avaloo „ “. Külmveolast lõunapoolkeralt Reiside vahel oli ta aastail 1994–1996 Eesti Mereharidus- keskuses merepraktika õpetaja ning 2001. aastast ka Eesti Mereakadeemia Merekooli ja selle järglase, Eesti Merekooli terrestriaalnavigatsiooni õpetaja. Peedu Kassil oli väga hea mälu, veel 70aastasena sai ta tehnikaülikoolist haridusteaduse magistri kraadi. Merekoolis tegeles ta kaugõppijatega, neil oli motivatsioon aine omandada, õpetaja asi oli õpilast julgustada, õpetada, kiita ja jälgida, et õppur saaks oma võimetele vastavad ülesanded. Kapten Kass rääkis ikka, et kõige parem õppimise viis on õpetamine. Kui kellelegi midagi seletad, siis saab see ka endale lõpuks selgeks. 2001. aasta jaanuaris sai Peedu Kassist jäämurdja Tarmo kap- ten. See praeguseks pea 60aastane laev on väga hästi ehitatud, oma ajastu pärl. Jäämurdja kapteniks oli Peedu Kass 19 aastat, 31. maini 2019, mil ta pensionile jäi. Selle aja jooksul tuli jääd murda Soome lahel Eesti majandusvööndis Hiiumaast Narvani. Peedu Kass oli kapten, kes seisis nii oma laeva kui ka laevapere hea käekäigu eest. „Jääs on maagiat“, tavatses ta ikka öelda. Jäämurdjate toost Läänemerel on: „Ice is nice!“
Kalalaevadel sõltus palk ainult väljapüügist ja seetõttu oli terve meeskond ühe asja eest väljas. Püügiperioodil magas madrus
Merekeele nõukoda
33
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook