sid, kuidas ma aru saan, aga need olid nii loogilised minu jaoks. Ma nagu avastasin ootamatult, et minu sees on midagi, millest ma ei olnud enne üldse teadlikki.“ TEMTi lõpetamise järel 1988. aastal läks Freiberg aega teenima, olles enda sõnul viimases lennus, kes veel Vene sõjaväes käis. Teda viis armee kaheks aastaks Saksamaale Tüüringi metsade vahele. Mees nimetab seda aega heaks kooliks, mis andis palju iseseisvust ja õpetas eri rahvustega suhtlema. „Jah, seal sai vett ja vilet, aga ma õppisin ennast tundma ning sain aru, et olen või- meline rohkemaks, kui ise arvanud olen,“ meenutab Freiberg. Eestisse tagasi jõudes tegi Freiberg juhutöid, kuni üks TEMTi- aegne sõber kutsus teda Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) sisse astuma. „Ta ei viitsinud üksi minna ja rebis mind kaasa. Sinna ma sattusin küll mõttega, et miks mitte, lähen proovin,“ ütleb Freiberg muheledes. Mõlemad sooritasid sisseastumiseksamid ja asusid 1991. aastal TTÜs teedeehitust õppima. Ellu astus Üle Ülikooliaeg venis planeeritust pikemaks – osalt seetõttu, et tekkis püsivam töökoht äsjaloodud tee-ettevõttes Üle, osalt saksa keele tõttu. Nimelt ei suutnud Freiberg kuidagi saksa keele eksamit ära teha ja ühel hetkel ähvardas teda lausa koolist väljaviskamine. Võiks ju arvata, et pärast mõningat saksa keele õpet TEMTis („Seal ma kuidagi lohistasin selle läbi.“) ja kaht aastat Saksamaal on see käkitegu, ent ainus, mille ta sõjaväes soravalt suhu sai, oli vene keel. OÜsse Üle sattus Rein Freiberg mõnes mõttes juhuslikult, kui äsja pindamist alustanud ettevõte jäi ilma objektijuhist. Frei- bergi ema kolleeg teedevalitsuses teadis soovitada sellele kohale ülikoolis teedeehitust õppivat Reinu, kes alustaski seal 1994. aasta juunis oma karjääri. Kuivõrd pindamine toimub suvekuudel, sobis uus elukorraldus esialgu hästi, sest nii oli suvi sisustatud ja tasustatud ning üle- jäänud ajal sai õpingutele keskenduda. Mõne suve möödudes hakkasid aga pindamistööd järjest rohkem maisse ja septemb- risse nihkuma. „Siis jäi mul mõned asjad juba ripakile – muidugi need, mis mulle kõige vähem meeldisid, sealhulgas see õnnetu saksa keel,“ tunnistab Freiberg. Lõputööna valmis raamat Üle omanikud ja juhid Priit Post ja Märt Järvik ei lasknud noorel töötajal kooli pooleli jätta. Neil tuli idee, et Freibergi lõputööna võiks valmida eestikeelne kirjandus pindamise teemal. Selleks puhuks saatsid nad objektijuhi lausa Taani sealseid tehnoloo- giaid õppima. Nii sai Freiberg 1998. aastal TTÜ lõpetatud ja 1999. aastal läks trükki „Väike pindamisraamat“, kuhu ta oli koondanud kõik Üles õpitud ja Taanis saadud teadmised. „Eesti keeles pole siiamaani pindamise teemal muud kirjandust ilmunud. Mul üks hea tuttav kasutab tehnikakõrgkoolis ikka veel sedasama raamatut. Eks mingid normatiivid ja lähtematerjalid on ajaga muutunud, aga pindamise olemus on ikka sama: bituumen või emulsioon läheb alla ja kivi peale,“ räägib Freiberg. Veel 1990ndatelgi pinnati Eestis teid suuresti samamoodi nagu nõukaajal. „Keegi ei kontrollinud, kui palju sideainet või kivi maha pandi. Kraan tehti lihtsalt lahti, masin pani minema ja siis puistati
Kadri Põlendik , Teejuhi kaasautor
Rein Freibergi eestvedamisel muutus 1990. aastatel kogu Eesti teede pinda- mise olemus. Nüüd muudab ta teekatete hoidmise viise, leiutades emulsioone, millega asfaldi eluiga pikendada. Ü Üle ehitusosakonna kvaliteedijuht ja OÜ Pigipada toote- O arenduse juht Rein Freiberg tahtis juba väiksena teada, kuidas asjad töötavad. Kõik mänguasjad, millel oli mingi- sugunegi mehhanism sees, võttis pisike Rein lahti ja pani pärast inspekteerimist kokku tagasi. Järgmiseks hakkas ta asju paranda- ma. „Kui midagi kodus katki läks, pidin ma selle kindlasti korda tegema. Oli see telekas, makk või pesumasin – võtsin selle alati laia- li. Üheksal korral kümnest sain selle tööle, mis siis, et vahel jäi juppe üle,“ ütleb ta naerdes. Kirg asjade parandamise vastu on temas säili- nud tänase päevani. Keskkoolis aga tärkavale insenerile huvipakkuvaid aineid ei olnud ja pärast 8. klassi jätkus haridustee tõka-tõkas – praeguses Tallinna Tehnikakõrgkoolis, toonases Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehniku- mis (TEMT). Talle pakkus huvi autode remondi eriala, kuhu oli aga nii suur konkurents, et tuli valida alternatiiv, milleks sai teedeehitus. Päris juhuslik see erialavalik siiski ei olnud, sest Freibergi vanemad töötasid mõlemad Harju Teedevalitsuses, mille hoovis nägi poiss tihti teemasinaid. Ema oli sekretär-masinakirjutaja, autojuhist isaga sai aga objektidel kaasaski käidud. Tehnikumi kasuks otsustas Frei- berg siiski hea tuttava soovitusel: „Tema oli TEMTi läbi käinud ja ütles, et see on hea kool, tõeliste meeste kool, kuhu ta soovitab min- na. See jäi kuidagi kõrvus kajama.“ Insenerivaist pääses valla Freibergi 8. klassi lõputunnistuse parimad hinded olid kaks nelja: üks tööõpetuses ja teine kehalises kasvatuses. TEMTis olid aga esimese semestri lõpuks kõik neljad-viied. „Ma ei tea, mis juhtus, kas tõesti kool oli nii hea või läks minul järsku pea lahti. Seal koolis oli midagi teistmoodi, mis mulle meeldis.“ Freiberg on mõelnud, et ilmselt hakkas ta TEMTis tunnetama, et tal on loogilist mõtlemist ja insenerivaistu. „Teoreetilise mehhaanika ja tehnilise mehaanika ained olid minu jaoks lihtsad. Teised kõik küsi-
37
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook