„Alati on kõige lihtsam öelda, et materjal on viletsa- maks läinud. Võib-olla ongi see nii, aga meil ei ole kasutada ühtki katset, mis seda näitaks. Ametlikes standardkatsetes on bituumen ikka bituumen. Mõne mu loodud katse ja laborikogemuse põhjal võiks öel- da, et bituumen on võib-olla pisut halvenenud, aga mitte märkimisväärselt. Üks põhjus oli võib-olla ka eelmise aasta kuum suvi. Palavaga läheb bituumen kattes vedelaks ja emul- sioon tõuseb nii kõrgele, et tundub, et seda on hästi palju. Tegelikult ei ole seda palju, aga hirmust vähen- datakse selle kogust ruutmeetri kohta, et saaks üldse pinnata. Võib-olla on kriitilisest sideaine miinimum- piirist allapoole mindud. Emulsioonis olev vesi läheb välja ja kivi kinni hoidva bituumeni hulk muutub liiga väikseks. Pindamisega on nagu kokandusegagi – hea asja saa- miseks ei saa absoluutset retsepti ette anda. Lõpuks sõltub kõik ikkagi inimesest, kes selle retsepti kokku paneb. Tähtsal kohal on meeskond ja objektijuht, kes valib materjalid, laotamise normid ja töö tegemise aeg. Selle 15 aasta jooksul, mil ma ise pindasin, vaatasin probleemide korral enamasti alati peeglisse. Mina olin teinud vale otsuse ja pidin aru saama, kus viga oli. Need olukorrad, kus ma sain tõesti öelda, et bituumen või emulsioon oli vilets, olid selges vähemuses. Minu pindamiskogemus näitab, et tegelikult saab ka kõige kehvema bituumeniga igasuguse kivi kinni panna. Ilmastikku me muuta ei saa, aastaaegu me teistsugu- seks ei tee, nendega saame ainult arvestada. Nii sai minu eestvedamisel selle aasta kevadel tehtud OÜ Pigipada abistav pindamise veebirakendus KIP (Kas Ikka Pindan). Pigipada mudeldab ilmaennustusi pin- damistehnoloogia alusel ja annab siis soovituse, kas pinnata või mitte. Küsimus ongi kõigis teistes asja- des, mida saame muuta. Pindajatel on suur kogemus ja head teadmised ning neid tulebki rakendada.“ Paljudelt eelmisel aastal pinnatud teedelt on kivi hakanud irduma. Mis seal on valesti läinud?
2002. aastal pindamas.
bituumenemulsiooniga. OÜ Üle on pinnatavaid teid selle tehnoloo- giaga kivide irdumise eest kaitsnud juba aastast 2000. „Udukate on nagu vesi, mis imbub kulunud teekatte pooridesse, aga võtab värske uue bituumeni emulsiooni sees kaasa ja uuendab katte sisu,“ selgi- tab Freiberg. Õhukeste ülekatete peamine mõte ongi lükata edasi teekatte kapitaalremonti, mis on hästi töömahukas, pikaajaline, võtab palju raha ja on ka liiklejatele tülikas. Lisaks on udukatte paigaldamine tavapindamisest või mössist mitu korda soodsam ja kiirem .See peaks olema värske asfaltkatte esimene ülekate, mis paigaldatakse juhul, kui on näha asfaldi esimesi väsimuse märke – näiteks vihma järel jäävad asfaltkatte kuivades märjad laigud, mis tähendab, et vesi ei välju enam kattest. „Kui katte elukõverat vaada- ta, siis hakkab see ajapikku allapoole kukkuma. Iga väikese remon- diga saame seda natuke kergitada. Kui me midagi ei tee, on tase kuue-seitsme aastaga selline, et tuleb hakata uut asfalti panema. Udukate annab teele paar aastat juurde. Natukese aja pärast pane- me mõne roopajälje tekkimisel mössi peale ja jälle tõstame kõverat kõrgemale. Kui teha õigel ajal õiget asja, võime tõesti nihutada asfal- di eluiga 15–20 aastani,“ räägib Freiberg. „Kui ikka sügisel näed, et kivi kinnihoidvat sideainet on vähe või sai pinnatud liiga hilja sügisel, tasub udukate ikka kohe peale panna, et kivi talvel esimeste külma- dega irduma ei hakkaks.“
39
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook