Olen mössi, pindamise ja emulsiooni jaoks välja mõelnud palju uusi katseid. Standard- katsed iseloomustavad nii tehnoloogiat kui ka materjale teatud maani, aga need ei anna praktilist pilti, kuidas need tee peal toimuvat võiksid kirjeldada.
Probleemid sütitavad Õigel ajal õige asja tegemine on Freibergile tähtis. Talle tundub, et tihtipeale ei osata Eestis seda põhimõtet hinnata ja nii remonditakse teid ebasobiva tehnoloogiaga, sest eeltöö on jäänud tegemata. Tema hinnangul aitaks selle vastu see, kui teelõike hakataks läbi sõitma ja tehtaks kindlaks, millist tehnoloogiat kasutada. „Tuleb mõelda, kuidas seda paremaks muuta ja lagunemist ennetada, mui- du jäämegi ainult tagajärgedega silmitsi seisma ja neid kõrvaldama. Lõpuks kannatab liikleja.“ Freibergi sõnul sünnivad uued tehnoloogiad ja emulsioonisegud mingist vajadusest. Ta näeb teinekord teedel sõites probleemi ja hakkab seda kohe lahendama. „Olen mössi, pindamise ja emulsioo- ni jaoks välja mõelnud palju uusi katseid. Standardkatsed iseloo- mustavad nii tehnoloogiat kui ka materjale teatud maani, aga need ei anna praktilist pilti, kuidas need tee peal toimuvat võiksid kirjel- dada,“ selgitab Freiberg. See sunnib loovalt mõtlema, kuidas imi- teerida laboris teel olevat situatsiooni. „Kui tavaliselt inimestele ei meeldi probleemid, siis mulle meeldivad, sest siis läheb mu aju tööle ja saan oma potentsiaali rakendada. Probleemi nähes hakkab kohe peas tiksuma, kuidas sellele lähene- da. Ma arvan, et see ongi insenerikutse üks põhialuseid.“ Isegi 25 aastat pärast seda, kui ta hakkas uusi tehnoloogiaid Eestisse too- ma, on õhukeste teekatete vallas ikka veel arenguruumi. „See teebki pindamise ja sellega seonduva huvitavaks. Ei ole nii, et paned side- aine alla, kivi peale ja ongi kõik.“ Vabal ajal rattaga metsa Kui pingsast mõttetööst on vaja aeg maha võtta, leiab Rein Freiberg mõne kaherattalise, millega seiklema minna, või vaatab, mida kodu juures teha annab. Töö Üle kvaliteedijuhina tähendab Freibergile palju ringisõitmist. Et autosõit muutub vahel üksluiseks, vaatab ta objekte üle ka mootor- rattal. Nii märkab teinekord rohkemgi kui autoga. Näiteks saab ta enda sõidukogemuse põhjal kinnitada, et möss on parem kui pinna- tud tee. Rattal on Freiberg Eesti risti-põiki läbi sõitnud ja liiklemiseks ta GPSi ei vaja. „Ma sõidan alati peast ja kui mõnda teed ei tea, lähen vaatan, kuhu see viib.“
Mössi laotamine rattaroopasse.
Ammuse hobina meeldib Freibergile sõita maastikujalgrattaga. Kümnel korral on ta ka Tartu rattamaratonil käinud. „Lähed sinna metsa vahele ja keskendud ainult sellele, kuidas maastikul hakkama saada,“ räägib ta. „Lisaväärtuse annab elektriline maastikuratas, mis paneb mind tundma taas 30sena – suudan sõita igal maastikul ja võtta tõuse, mis tunduvad tavarattaga nüüdseks võimatutena.“
„Talviti meeldib lumi ja murdmaa suusarajad. Ilma ei saa ka mäe- suusatamise elamuseta, ikka tuleb mõni mägi suuskadel vallutada.“
Endiselt armastab ta ujuda ja tegeleda traditsioonilise Jaapani kara- tega, mis on aidanud teda palju pingelistel perioodidel. „Kui lähen dōjō 'sse, jätan kõik ukse taha. Kui seda ei tee ja mõtteid edasi mõt- len, võib saada viga.“ Kui tööl ei ole parasjagu väljakutseid, otsib Freiberg neid kodu ehita- misel, sest nagu ta ise ütleb, vajab inseneriaju pidevalt tööd. „Mul peab kogu aeg olema mingisugune ehitusprojekt, et oleks, mille kal- lal nokitseda.“
41
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook