Teepeenra profileerimine teehöövliga Bitvargen Tallinna–Pärnu maanteel 1928. aastal.
Hageri–Nissi kordaseatud proovitee Harjumaal 1931. aastal.
Mustkatte tihendamine teerulliga 1959. aastal.
Talvine kruusavedu hobuveokitega 1930. aastatel.
looduslik kruus, mille leiukohad pidid asuma teedele võimalikult lähedal, sest hobuvedu oli aja- ja töömahukas. Kruus veeti talvel regedega tee äärde hunnikutesse, kus need seisid maikuuni, mil nad labidaga laiali laotati. Süsteemsem maanteede ehitus ja hooldus algas 20. sajandi algu- ses omariiklusaastail. Eesti iseseisvaks saamise ajal olid pea kõik maanteed kruusateed. Esmaseks sihiks võeti kruuskattega põhi- maanteede korralikum väljaehitamine, alles seejärel plaaniti asuda kõvasid ja tolmuvabasid katteid ehitama. Sel eesmärgil hakkas riik soetama vajalikku masinaparki – teehöövleid, veoautosid ja kivi- purustajaid. Mustkatte ja asfaldi pealetung 1950.–1960. aastail ehitati Eestis palju segatud mustkattega ehk bituumeni ja killustiku seguga kaetud teid. 1950. aastate lõpul, mil käiku läksid esimesed asfaltbetoonitehased, alustati ka asfalt- betoonist ja kuumadest mustsegudest katete kasutamist. Tänu mustsideaine suhteliselt heale kättesaadavusele (põhiliselt põlevkivibituumen) kasvas must- ja asfaltbetoonkattega maantee-
de kilometraaž 1950.–1970. aastail jõudsalt. Nõudlust selliste teede järele suurendas ka tihenev autoliiklus.
Kui 1946. aastal moodustasid kruusa- ja pinnasteed 99% Eesti riigiteedest, siis 1960. aastal oli see näitaja juba 76%. 1990. aastaks oli Rakvere Teedevalitsus suuresti tänu kohaliku tööstusjäägi – põlevkivi lendtuha – kasutamisele suutnud ehitada tolmuvaba katte kõigile tollase Lääne-Virumaa rajooni teedele. Kruusatee kandevõime vajab pidevat jälgimist Korras kruusatee on maapinna suhtes piisaval kõrgusel ning eral- datud piirnevast reljeefist külgkraavi ja vett eemale viivate põikkraa- videga, et takistada vee imbumist tee muldkehasse. Samuti on heal teekattel sobiv terakoostis ja piisava paksusega kruusakiht, millele saab hööveldamisega anda õiged kalded. Kehvas seisus kruusatee on enamasti madala muldkehaga või üldse maapinnaga tasa, sellel puuduvad külgkraavid ja kruusakiht teepinnal on ebapiisav. Sellistes oludes ja liikluse mõjul muutub tee kiiresti auklikuks ning sellel sõitmine ebameeldivaks. Kevadel ja
71
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook