Eestis on kõrgema klassi teede ja linnatänavate ehituseks sobilik hinnanguliselt 10–20% liiva-kruusa ja 20–30% lubjakivi üldvarust (killustikuna).
isegi sügisel võib sellisel teel esineda kandevõime- probleeme, mistõttu piiratakse neil lubatud koormust.
Kruusateede remondi esmane eesmärk on tagada tee aastaringne kandevõime. Mulde veerežiimi paran- damiseks ehitatakse teele teekraavid ja truubid. Ka väljaehitatud mulde ja veeviimaritega kruuskatte kulumiskiht vajab aeg-ajalt uuendamist. Selleks veetakse teele vähemalt 6 cm laiune kattekruusa kiht. Kui aga teekate on pikema aja vältel uuendamata, võib kattekihi paksus olla ka 12–15 cm. Purustatud kruusast teekate ehitatakse sirbikujulise profiiliga (põikkalle 3–5%), viraažides on kalle 4–6% kurvi tsentri suunas. Tolmutõrje Autorataste alt ülespaiskuv tolm on kruusateede ala- line kaaslane. Suurema liiklusega teedel kasutatakse selle vastu tolmutõrjet, mis parandab lähedal elavate inimeste elutingimusi. Tolmu vähenemine suurendab ka nähtavust ja seega otseselt liiklusohutust. Juba 1930. aastatel katsetati Eestis kruusateede tolmutõrjeks mitmesuguseid kemikaale, näiteks sul- fiidleelist. Praegu kasutatakse tolmutõrjel peamiselt kaltsiumkloriidi. Tolmutõrje põhimõte seisneb kalt- siumkloriidi hügroskoopsuses ehk võimes imada niis- kust. Enne tolmutõrje tegemist täiendatakse kruusakihti vajadusel uue kruusmaterjaliga. Kaltsiumkloriid sega- takse granuleeritud kujul või vesilahusena pealmisse kruusakihti. Tolmutõrjet tehakse tavaliselt aprillis, kui kruusatee pind on veel niiske. Suurema liikluskoormusega kruu- sateedel tuleb tõrjet suvekuudel korrata.
Tee tolmamine enne ja pärast tolmutõrjet.
73
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook