MAA
Foto: erakogu
Rehvid oli autojuhtide jaoks olulisemaid
tarbekaupu ja kummitooteid reklaamiti palju. Välismaiste
klantspiltide eeskuju järgisid ka kohalikud.
Esimesed ideed taaskasutusest 1930. aastatel hakati ajakirjanduses jagama nõu, mida teha vanade kummirehvidega. Kummist lõigatud ribadega soovitati katta redeli- pulgad, et vältida libisemist. Samuti kaevati rehv kaalukiige otste all poolenisti maasse, sest see muutis kiikumise ohutumaks ja vetru- mise tõttu mõnusamaks. Sisekummi sai kasutada ka kinnitus- vahendi või süüteküünalde ümbrisena. Kui mootori veorihm venis välja või katkes, sai sellegi asendada sisekummist tehtud ajutise rihmaga. Eestimaa Autoomanikkude ja Mototehnikute Ühingu Tartu osakond teatas 1933. aastal, et 99% linna voorimeestest kasutab autodele kõlbmatuks muutunud rehve, sest need olid mitu korda odavamad kui uued troskakummid. Vale mõõdu ja kulumuse tõttu tuli neid vii- mastega kombineerida. Väikelinnades esines ka teistsugust kombi- neerimist. Postimehes kirjeldati Valga voorimeeste troskasid: „[...] kaks ratast kummi rehvidega, üks ilma ja üks raud rehviga. Sage- dasti rebenevad vaksalist linna sõidu ajal ja reisijad on sunnitud jala käima.“ ⁴ Katkine rehv oli motoristi hirm Toona tehti rattad puidust, need olid kitsad ja kõrged läbimõõduga üle 25 tolli. Kuna rehvidel puudus traatääris, hoidis neid velje peal õhusurve. Kui see alanes, andis pealiskumm järele ja lendas pöialt maha, paljastades sisekummi. Rehvi pumpamiseks kulus sageli rohkem kui kümme minutit. Autosõit tähendas lakkamatut rehviparandust. Maamehed, kes olid pahased, et autod hirmutavad hobuseid ja lõhuvad asjatult teid, viskasid mõnikord nende ette klaasikilde, kive, kaikaid ja koguni teravate servadega raudvitsu. Eriti suur oht varitses autovõidusõit- jaid. 1922. aasta juulis korraldatud võidusõidu kohta kirjutati Päeva- lehes: „Autol nr. 3 – H. Johansoni 15 h.-j. „Laurin Clementil“ oli teel kummide vahetuseks peatusi 22 min. Nr 4. ja 5. vahetas teel ainult ühe kummi.“ Peamiselt kahjustasid rehvikummi kabjanaelad ja ⁵ jäme kivikillustik, mida puistati ka maanteedele. Väliskummi parandamine vastavas ettevõttes võttis aega mõnest tunnist mitme päevani. Kui kulunud väliskummi riie oli terve, sai selle katta uue turvisega, mis pidas vastu kümneid tuhandeid kilomeet- reid. Sisekummid parandati mõne tunniga. Pärast lappimist kumm vulkaniseeriti ehk uus kummikiht sulatati riidekihtidega kuumuse ja
halval teel raske koorma all. 1937. aastal muudeti tsiviilsõidukeil kohustuslikuks õhkrehvid ja muude sõidukite täiskummi paksuse alampiiriks määrati 25 mm. Kummide vastupidavus ja hind 1921. aastal peeti väga heaks autorehvi, mis pidas vastu 5000 km. Sajandi algul ei osatud sellisest näitajast veel unistadagi. 1924. aas- tal arvutasid taksoomanikud, et keskmise, u 600 000 marka maksva auto aastane amortisatsioonikulu on 60 000 marka (10% auto hin- nast). Umbes sama palju maksis rehvikomplekt, millega sai läbi sõita 4000–5000 km. Päevas sõitis taksoauto umbes 35, aastas keskmiselt 12 000 km. Selle aja jooksul kulus kaks komplekti rehve. Tallinna Linnavalitsuse ehitusosakonna kalkulatsioonide järgi läbisid kuni kümnehobujõulised autod aastas 300 sõidupäeva jook- sul 15 000 km. Päevas läks sellise auto amortisatsioonile 2,38, re- mondile 2, autojuhi palgale ja garaažikuludele 9,6, järelmaksule 2, linnamaksule 1, puhtakasumaksule 0,47, bensiinile 7,1, õlile 1,4 ja rehvidele 6,5 marka. Seega kulus kummidele vaid pisut vähem kui bensiinile. 1920. aastate lõpus eeldati, et rehv kestab 20 000 km, sest väide- tavalt suurenes selle vastupidavus 1920. aastatel 100–200%. Too- na kasutatud kummisegud pidasid kemikaalidele ja ilmaoludele praegustest siiski vähem vastu. Kutseliste autojuhtide arvates kah- justusid rehvid ka siis, kui vihm uhtus hobuste virtsa auto alla. 1937. aastal oodati autorehvilt juba üle 20 000 km läbisõitu aastas ja näiteks teehöövlikummi vastupidavuseks arvestati 25 000 km, sealjuures sõitis üks masin aastas läbi 15 000 km. Samal aastal hinnati ajakirjas Auto, et autokummide ebaõigest korrashoiust läh- tuvad kulud moodustavad kuni 2% masina ekspluateerimise kogu- kulust. Kui autoomanik lisas õhku tunde järgi ja mõõtis õhusurvet harva, vähenes rehvi eluiga kiiremini. 1940. aastal kirjutati ajakirjas Sõdur, et sõidust tulles tuleb asetada sõiduk pukkidele. Seda tegid siiski vähesed. Eestis oli 1930. aastatel esindatud enamik tipprehvidest: Dunlop, Bata, Firestone, Goodyear, Nokia (hiljem Nokian), Seiberling jt. Rehvid olid enim reklaamitud autotarvikud. Kuna neid oli alati vaja ja nad olid kallid, tuli aeg-ajalt ette ka vargusi.
⁴ Walga sõiduwoorimehed. – Postimees, 19.09.1925. ⁵ 2. autode võidusõit. – Päevaleht, 31.07.1922. TEEJUHT / NR 3
90
Powered by FlippingBook