MAA
panemine. Kui aga sõitjaks juhtub tuntud inimene, siis tehakse selliseid julgeid pöördeid ka väljaspool seisukohta. Polegi just väga haruldaseks nähe, et taksiauto tuleb Balti jaama ette täiel hool, siis järsku pidurdab ning libiseb treppi – tagurpidi.” Niisiis ulatuvad drif- ⁷ ting 'u juured Eestis 1930. aastatesse. Sõda pärssis sõitu 1939. aastal sai sõidukirehve soetada ainult ostuloa alusel. Selle saamiseks tuli esitada sõidukeid registreerivale asutusele kirjalik sooviavaldus sõiduki andmetega. Registreerimisasutus esitas aval- duse Maanteede Talitusele, kes edastas ostusoovi piisava põhjen- datuse korral selle Majandusministeeriumile. Kui ka Majandus- ministeerium oli nõus ja olemasolevad tagavarad võimaldasid ostu- soovi täita, anti luba, muidu mitte. Hiljem normid leevenesid ja rehvide hind tõusis. Kui 1939. aastal maksis bussi rehviring 1500, siis järgmisel aastal juba 2500 krooni. Sõja edenedes jäi eratransport peaaegu seisma. Hakati nõudma rehvide registreerimist. Kui autoomanik jäi vahele nende peitmise või kahjustamisega, sai ta karistada. Lokkav defitsiit Pärast sõda oli puudu kõigest. Kui näiteks jalgrattapöiale andis keri- da köit või kaablit, siis autodega niisugused lahendused läbi ei läinud. Rehvipõud takistas autobaaside tööd nii tõsiselt, et kummi- säästu eest maksti autojuhile preemiat. Hiljem olukord mõnevõrra paranes. NSVLi lõpuaegadel seisti taas silmitsi tõsise rehvidefitsiidiga. Kui saabus partii uusi rehve, tekkis poe ukse taha pikk järjekord. Kuna esines rohkelt varastamist ja spekuleerimist, oli teinekord võimalik mustalt turult või tutvuste kaudu soovitud rehvid ikkagi saada. Parteiladvik sai rehve eripoodidest. Plaanide järgi oleks suudetud turu nõudmised rahuldada 1992. aastal, kuid selleks ajaks oli Nõu- kogude Liit lagunenud. Rehvi kasutati seni, kuni see lõhkes või traadid tulid välja. Radiaal- rehvide saabudes ei raatsinud autoomanikud vanu diagonaalrehve ära visata ja kasutasid ühel teljel ühtesid, teisel teisi, mis pani auto ebameeldivalt ujuma ja hüppama. Rehvide parandamine kuulus endistviisi autojuhi elu juurde: „[...] Kuna alates 40 tuhandest [kilo- meetrist] olid koordi traadid väljas, siis sai pea iga õhtu kodus rehve lapitud, ikka nii et päeval tööjuures vulkisid [vulkaniseerisid] auklikud sisekummid ära ja õhtul lõid järgmiseks tööleminekuks valmis.“ ⁸ Autorehve tehti ka lennukirehvidest, millele lõigati ise muster peale. Kui kumminappus oli eriti suur, rakendati lennukirehve veokite järel- kärude all.
surve abil kokku. Selleks kulus 20 minutit kuni 2,5 tundi olenevalt kummi paksusest ja augu suurusest. Siiski oli ka neid, kes ei kiitnud turvisevahetust heaks, sest sellega toodi ohvriks ohutus. Õnnetusi tuli rehvide tõttu ette ka Eesti esimesel iseseisvusajal. Näi- teks 1938. aasta suvel sõitis Voka vallas õhkrehvi purunemise tõttu kraavi veoauto. 18st sõidukis viibinud inimesest said 11 vigastada, kaks eluohtlikult, viis raskelt. 1939. aastal lõhkes Tallinnas Loksa– Viinistu liini omnibussi rehv. Kuna tee ääres paiknes sügav kraav, vajus buss peaaegu külili. 25 inimest paiskus istmetelt maha ja üks klaasikildude tõttu viga saanud sõitja toimetati haiglasse. Bussi teelesaamiseks kulus paar tundi. Ohutus oli teisejärguline Liiklusohutusele ei pööratud suuremat tähelepanu 1930. aastate teise pooleni. Muidugi saadi aru, et kehvad rehvid on ohtlikud, kuid kuna autosid osteti järelmaksuga, sooviti hoida kulud väikesed. „Kes sõidab kulunud kummidega ja liigselt äratarvitatud pidurilintidega, talitab teiste liiklejate suhtes igatahes otse roimarlikult,“ kirjutati aja- kirjas Auto 1939. aastal. ⁶ Väga keeruline oli talvel, sest puudus korralik libedusetõrje. Libise- mise vastu kasutati vahel lumekette. Jäätunud teel toimisid ketid kerge sõiduki all uiskudena, kuid ebatasasel teepinnal või õhukese jääkihi korral andsid need lisapidamist. Kuna teepind muutus, oli sõit siiski väga ebakindel. Jääl sõitmiseks müüdi kette, mis olid varustatud väikeste teravate „terashaarajatega“, kuid need nagad kulusid kiiresti ja kahjustasid teekatet. Üldiselt peeti lumekette viimaseks abinõuks. Talvel jääga oli osale taksojuhtidest toredaks meelelahutuseks jõu- libisemine. Uudislehes kirjutati: „Tavaliseks võtteks on niisugustel meestel otseteed seisukohale kihutamine, kus auto siis lastakse libisedes ringi pöörata. Selleks polegi libedal seisukohal palju muud vaja, kui õieti kiirusega arvestamine ning õigeaegselt pidurite peale-
Diagonaalrehvi koordiniidid jooksid diagonaalselt, radiaalrehvi omad radiaalselt ehk kiirjalt. Diagonaalrehvi külg oli väliskahjustustele vastupidavam, aga juhitavus ja sõidumugavus olid märksa halvemad. Radiaalrehvid kestsid kauem ja võimaldasid hoida kokku kütust. Levinud arusaamist mööda paigaldati esimesed radiaalrehvid Nõukogude Liidus 1970. aastatel sõiduautole VAZ-2103 ( ИЯ-170 mõõduga 165/80 R13). Ent toonase kummitööstuse suurimaid probleeme oli võimetus valmistada piisavalt radiaalrehve: 1985. aastal toodeti neid kõigist rehvidest 41,5% ja 1989. aastal 58,2%. Läänes ei kasutatud diagonaalrehve sõiduautodel sel ajal enam peaaegu üldse. Nõukogude Liidus plaaniti sama saavutada 1995. aastal. Diagonaal- ja radiaalrehvid nõukogude ajal
Illustratsioon: Rosava
Diagonaalrehv
Radiaalrehv
⁶ Tee on libe. – Auto. Mootorspordi ajakiri 1/1939, lk 8–9. ⁷ „Härrad, kas sõidame?“ – Uudisleht, 07.11.1939. ⁸ Autokummid nõukaajal. Automoto.ee (foorum) 15.11.2019.
92
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook