Rehvihakkest toodetakse Eesti Energia Auvere tehases õli. Foto: Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix
kasvas nõudlus nende järele järsult. Korralikud naastrehvid olid kallid – ring maksis keskmiselt 4000 krooni.
Uued rehvid oli nii suur asi, et nende ost kanti tehnilisse passi. Nen- dega sai sõita 40 000–75 000 km. Sõiduautodel soovitati iga 5000–10 000 km järel esi- ja tagarattad omavahel ära vahetada. Talverehvid ja protekteeritud rehvid Talverehve hakkas ENSVs liikuma 1980. aastatel. Kui rehve oli mitu komplekti, pandi talveks alla need, mis olid kõige sügavama mustriga. Meistrimehed tegid talverehvid ise: jämedama mustriga protekteeritud kumm hakiti freesiga läbi ja saadi lamellkummile sarnane pind. Naelrehvide valmistamiseks tuli hankida naelu, mõni tegi needki ise. Naelad taoti kummi sisse puuritud aukudesse. 1980. aastatel kohustati naelrehvidega sõidukile paigutama punase äärisega kolmnurk vene tähega ш ( шипованная шина ). Märk teavitas tagapool sõitjat auto lühemast pidurdusmaast. Kohtla-Nõmmel avati 1963. aastal protekteerimistehas, millel olid vastuvõtupunktid suuremates linnades. Autoomanik läks kulunud rehvidega vastuvõtupunkti ja sai pärast samad rehvid protekteeri- tuna tagasi. Niisugused rehvid jagunesid kahte kategooriasse – 2. kategooria omad läksid ammendumisel utiili. Rehvid olid kõva mustriga ja jääl väga libedad. Räägiti, et kui kiirus ületas 90 km/h, tuli turvis maha. Paremaid rehve sai koondise Eesti Põllumajandus- tehnika Kose osakonnast, kuid seal kulus rohkem aega. Suurimat rahulolu pälvisid Leedust toodud protekteeritud rehvid. Leedus oli võimalik paigaldada ka talverehvi turvis. Veoautodele toodeti ka vahetatavate protektorilintidega rehve, mille puhul tuli aga jälgida rõhku, sest kui kumm tühjenes, lendas lint minema. Kui aga lindi ja rehvi vahele sattus pori või vesi, ei pääsenud koormaga kohapealt ära. 1970. aastatel pidi sõiduauto, mootorratta, bussi ja trolli turvise- mustri sügavus olema veerepinna keskel vähemalt 1 mm, veoautol 0,5 mm. Ühissõidukite minimaalne mustrisügavus tõsteti peagi 2 mm peale. Hulk uuendusi Eesti Vabariigis 1990. aastatel hakati müüma autosid, mis tulid juba tehasest koos rehvidega. Need ületasid igas mõttes nõukogude toodangut. Küm- nendi algul loodi esimesed rehviettevõtted, millest üheks tuntu- maks sai Tallinnas paiknev OÜ Kummikuningas.
Populaarne teenus oli rehvide naelutamine, mida tehti tavaliselt rehvitöökojas ootetööna. Osa Euroopa riike keelustas naastrehvid juba 1990. aastatel, kuid Eestis seda teed ei mindud, ehkki küsimust kaaluti. Viimastel kümnenditel on propageeritud lamellrehve, sest need aitavad hoida teekatet ja keskkonda. Varasemast rohkem hinnati taasiseseisvunud Eestis protekteeritud rehve, mis seni olid seostunud nõukogude ajajärguga. Need olid uutest rehvidest odavamad. Uus nähtus oli valuvelg, mis märkis omaniku maitset ja rahalist võimekust. Veljed muutusid suuremaks ja neil kasutati kitsama profiiliga rehvi. Rehvide omadustest, kasutamisest ja hooldusest räägiti meedias üha rohkem. Autoajakirjad tõid lugejani põhjalikud rehvide võrdlus- katsed. Veel enam suunas eelistusi reklaam. Rehvi- ja veljepoed tutvustasid oma tooteid meedias ja näitustel. Palju esines varjatud reklaami, näiteks intervjuusid rehviettevõtjatega, kes kiitsid enda tooteid ja laitsid konkurendi omi. Oht keskkonnale Keemiliselt püsiva struktuuri tõttu on rehvid väga inertsed, mistõttu nad ei lagune ka pika aja jooksul. Kui rehvivalik hakkas suurenema ja hind alanema, kujunes vanarehvidest üha suurem keskkonna- probleem. Kasutatud rehve viidi massiliselt loodusesse ja mõnes kohas tekkisid rehvimäed, millega omavalitsused ei osanud midagi peale hakata. 2006. aastal loodi Eesti Rehviliit, mille kogumisvõrku sai tuua tasuta vanu rehve. Kui organisatsioon lõpetas 2016. aastal tegevuse, oli selle kaudu taaskasutusse saadetud üle 60 000 tonni vanarehve. Tänapäeval toodetakse Eestis põlevkivifenoolidest igati kvaliteetset kummivaiku, mida rehvitööstus saab kasutada. Kuna fenoolidele, mis tuleb igal juhul põlevkivist eraldada, on raske leida otstarvet, on kummivaigu tootmine ökoloogiliselt kasulik. Õlisisalduse poolest on rehvid tänuväärne toormaterjal energiatööstusele. Eestis on tehtud korduvalt katseid toota rehvikummi ja põlevkivi segust õli. Ka ehitustööstuses on vanarehvidest kasu – neist saadud kummikiud tugevdavad betooni. Vanu rehve saab edukalt uuendada. Vokas tegutseva vanarehvide taastamise tehase Polven toodangut müüakse Wolf Tyrese kauba- märgi all. Kambjas tegutsev Veguma taastab aga veoautorehve.
1997. aastal kehtestati kohustus kasutada talverehve detsembrist märtsi alguseni. Kuna igal autojuhil pidi olema komplekt talverehve,
93
TEEJUHT / NR 3
Powered by FlippingBook