„Ega ma tol ajal veel adunud seda hääbumist ja allakäiku. Aga seda- mööda, kuidas laevad hakkasid vanarauaks minema või need liht- salt laiali jagati, tuli ka teadmine, et ega siin pikka pidu ole,” meenutab Janno Laende. „Olin ise ühel laeval tüürimeheks, mis Eesti lipu alt minema läks.” Teadmine, et Eesti merendus vajab ohjade haaramist, et see päriselt ajalukku ei pudeneks, tuli Janno Laende teadvusse tegelikult juba mereakadeemia viimasel kursusel olles. Ja kui ise ei tee, siis ega kellelegi teisele ka polnud sel ajal eriti loota. Oli palju neid, kes nutsid taga vana aega, aga midagi uuenduslikku asemele ka ei pakutud. Nii kogus Laende oma endised kooli- ja kursusekaaslased kokku, pidas nõu ning asutas 2008. aastal Eesti Laevajuhtide Liidu, mille tegevjuht on ta tänase päevani. „Kogesin omal nahal, et laevajuhtidel pole oma esindusorganisat- siooni, kuhu muredega pöörduda. Kui asjaosaliste ring piisavalt suureks sai, siis otsustasime – teeme ära,” kirjeldab ta liidu saamis- lugu. „Alguses oli meid 34, aga seltskond hakkas kiiresti kasvama ning nüüd, 15 aastat pärast asutamist, on liidul üle 200 liikme. Ja võin rõõmsalt tõdeda, et toimetame küllaltki aktiivselt.” Laevajuht on liidu kontsekstis inimene, kellel on kutselise laevajuhi tunnistus või ta omandab seda. Aja jooksul on arutatud palju, kas liidu liikmeks võiksid olla ka väikelaevajuhid, ent siiani on leitud, et olgu see organisatsioon ikkagi ainult kutseliste laevajuhtide päralt. Aastal 2018 loodi laevajuhtide liidu katuse alla veel ka Eesti Mere- meeste Liit. Just see ühendus võttis oma missiooniks meie mere- meeste konkurentsivõime tõstmise rahvusvahelisel tasandil ning ühes sellega loodeti ka riigi merenduspoliitikat mõjutada liikuma selles suunas, et laevaomanikke motiveerida tooma oma aluseid Eesti lipu alla. Siiani pole paraku ei ärimeestes-reederites ega tõele au andes ka poliitikutes seda motivatsiooni tekkinud. „Kui teema otseselt poliitikuid ja ärimehi ei kõneta, siis ega missioo- nitundest ei hakka keegi panustama. Sellepärast ongi oluline, et kogu klaster ja selle organisatsioonid merenduse trummi ikka edasi taoksid ning suudaksid optimismi üleval hoida,” märgib Laende. „Oma osa selles on kahtlemata ka merendusalase hariduse and- mises. Mulle praegu kõrvaltvaatajana tundub, et merehariduse osa on pärast akadeemia liitumist tehnikaülikooliga hakanud kuidagi ära lahustuma selles suures TalTechi keskkonnas.” Vana süsteem kukkus kokku, uus edeneb visalt Janno Laendel ei ole head vastust, miks Eesti merelaevastik riigi taas iseseisvaks saades hääbus. Aga ta loetleb siiski mitu põhjust. „Kui suur Nõukogude Liit lagunes, siis Eesti Merelaevandusel oli keeruline säilitada oma konkurentsivõimet. Laevad olid vanad, ettevõtted erastati jupikaupa, paljud laevad läksid otse vanarauaks. Samuti olid maksud võrreldes muu maailmaga merenduses kõrged ning reederitel oli soodsam oma äritegevust teiste lippude all alus- tada või jätkata. Kõige selle tõttu oli Eestis raske leida seda stardi- kapitali, et oma kaubalaevastik taas üles ehitada,” arutleb ta. „Igaüks üritas tekki enda peale krabada ja lõpuks tõmmati see tekk juppi- deks. Ja eks selle taga on ka vajakajäämine poliitilises tahtes.”
Tänapäeval täheldab Laende kodumaa merenduse arengus siiski ka positiivseid märke – eelkõige uute elujõuliste laevaehitusfirmade tekkimise näol, mille panus meremajandusse suureneb, nii et Tallink ei ole enam see üks ja ainus, kelle najal kogu Eesti merendus seisab. Lisaks on ta veendunud, et enamik eestlasi on tublid ja üle ilma hea mainega meremehed. Mis puutub väikelaevajuhtidesse, keda viimastel aastatel lisandub merele nagu seeni pärast vihma männi- metsa alla, siis ka nende taseme määrab suuresti ikka suhtumine, kui sisukalt ja sügavuti merendusharidust omandada tahetakse. Näiteks Soomes ja Rootsis väikelaevajuhtidelt sisevetes sõites üldse koolituse läbimist ei nõutagi. Janno Laende hinnangul tasub merehariduse omandajal endale varakult selgeks teha, kas ta soovib oma karjääri jätkata otseselt mõnel laeval merd kündes või on tema kutsumuseks pigem mõni merendusega seotud amet kuival maal. Ehk siis tänapäevases paindlikus õpikeskkonnas tuleks valida just selle otsuse järgi ka lisaaineid. Loomulikult oleks tulevasele karjäärile abiks ka nn kombineeritud lähenemine – alguses mõned aastad merel ja siis jätk kaldal, aga see otsus võiks olla juba varem, kooli ajal läbi mõeldud. Praegu on nii, et umbes pooled akadeemia lõpetanutest ei siirdu tööle otseselt merele. Näiteks laevadele koolitatavad külmutusseadmete mehhaanikud krabatakse teinekord kiiresti ära hoopis merendusest eemal seisvatesse kliimaseadmete ja venti- latsiooniga tegelevatesse ettevõtetesse kuival maal.
Üks merendusega seotud arenev sektor on meretuuleparkide rajamine, mis ilmselt lähematel aastatel lahti läheb.
Eesti vajab paindliku haridusega merendusspetsialiste
„Eesti mereharidus võiks edaspidi muutuda senisest paindlikumaks klastriõppe põhimõttel toimivaks haridussüsteemiks, kus inimene saab n-ö jupikaupa muudkui juurde õppida,” ütleb Laende. „Eesmärk peaks olema saada koolipingist nii merel töötavaid spetsialiste kui ka kaldasektorisse sobivat personali. Ja kuna see piir on tänapäeval küllaltki hägusaks läinud, siis peame suutma valmistada ette spetsialiste, kes on valmis töötama nii kaldal kui ka merel. Selliseid universaalseid spetsialiste on meie merenduses praegu tõsiselt vajaka.” Merendus on Laende sõnul läbinisti rahvusvaheline äri ja ega vist ei maksakski nui neljaks püüda selle poole, et saada Eesti lipu alla mingeid võib-olla kahtlase taustaga laevu. Samas ei näita ka sini- must-valge ahtris veel seda, et laev on läbinisti n-ö Eesti asi. Kui selle poole püüelda, siis tasub püüelda ikkagi maine ja kõrge taseme poole. Pigem tasuks tema arvates püüda mõni mainekas reeder saada teerajajaks, kes oma laevad Eesti lipu alla toob, näidates, et see on tema ärile kasulik ning sillutades nõnda ka teistele teed. „Minu soovitus värsketele meremeestele, kes tahavad läbi lüüa ka n-ö suurel merel – minge ja proovige esmalt õnne laias maailmas, ammutage kogemusi ning seejärel tooge need kogemused siia, meie Eestisse tagasi,” kinnitab Janno Laende. „Kuni maailm on lahti ja pole veel peret, kes sind igal õhtul koju ootab, siis tasub ikka laia maailma avastada. Sealt saab suured ja eluks vajalikud kogemused kätte, küllap siis jõuab hiljem ka kohalikul parvlaeval sõita.”
11
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook