Õigusaktid Lennundusseadus. § 28. Õhusõiduki kapten HEA TEADA:
Kõige esimene õigusakt, mis otseselt kohaldus õhusõidukite käitamise reguleerimiseks, jõustus 23. aprill 1784, kui Pariisi politsei kehtestas direktiivi, mille alusel oli keelatud kuumaõhupalliga lennata, kui puudus eelnev eriluba. See direktiiv oli välja antud ohutuskaalutlustel, eeskätt selleks, et kaitsta maa peal asuvaid inimesi ja nende vara. Oskamatu ja hooletu õhusõiduki käitamine kujutas endast riski, millele võinuks järgneda suur katastroof – ulatuslik tulekahju tollases enamasti puitehitistega Pariisis. ellest ajast alates on nii siseriiklikke kui ka rahvusvahelisi S õigusakte juurutatud just ohutusest lähtudes. Lennundust reguleerib eeskätt lennundusseadus, mis loob raamistiku siseriiklikele ja Euroopa Liidu määrustele. Statistika näitab, et äriline õhutransport on tänu nõuete kehtestami- sele ohutuim transpordiviis. Lennuettevõttes on kindel vastutuse jaotus, kus on kaardistatud tegevusega seotud riskid ja protseduu- rid, kuidas neid riske maandada. Kui piloot tegutseb lennuettevõtja käsiraamatu järgi, ei pea ta ainuisikuliselt vastutust võtma, kui mi- dagi selles tegevuse kirjelduses ei ole nõuetega kooskõlas. Mitteäriline lennutegevus Mitteärilises lennutegevuses seevastu on käitajaks ja seega ka vas- tutavaks õhusõiduki kapten, kes peab samuti oma tegevust hind- ama ja ohutust arvestades läbi mõtlema kõik sammud, seda nii enda, oma õhusõiduki kui ka reisijate huvides, kuid samuti maa peal asuvate inimeste tervise ja vara kaitset silmas pidades. Avalikkuse huvist lähtudes ja riskikaalutlustele tuginedes on mitte- äriline lennutegevus jäänud õigusloomes tahaplaanile ja seda mitte ainult Eestis. Viimastel aastakümnetel on aga toimunud tehnoloogi- lised arengud, mis muudavad lennunduse üha kättesaadavamaks eraisikutele. Seepärast vajab mitteäriline lennundus järjest enam tähelepanu: kehtestatud on hulk just sellele sektorile suunatud õigusakte. Samas pole aga neid piisavalt selgitatud ja teadvustatud ning see omakorda põhjustab suhtumist, mis ei arvesta just maa peal asuvate inimese ohutust. Kas iga maandumispaik on kohane? Kujutame ette olukorda, kus grupp lennundusentusiaste või ka üksikisik valib endale sobiva platsi või koduhoovi ja hakkab seal tegelema õhusõiduki käitamisega. Loomulikult pälvib selline tege- vus tähelepanu ning enamasti kohtab pigem meeldivat vastuvõttu – lastele meeldib midagi lendamas näha, mõni inimene soovib minna huvilennule, keegi sooviks ehk langevarjuga hüpata – mis saaks siin viltu olla?
Õhusõiduki kapten on õhusõiduki omaniku või käitaja määratud piloot, kes juhib meeskonna tööd ja vastutab lennu ohutu kulge- mise eest. Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/1139, 4. juuli 2018 Lennutegevuse olulised nõuded toovad muu . hulgas esile: Lendu tohib sooritada vaid juhul, kui õhusõiduki meeskonna liikmed ja asjakohasel juhul ka kõik teised lennu ette- valmistamise ja sooritamisega seotud töötajad tunnevad oma tööülesannete täitmisega seotud ja läbitavate piir- kondade, kasutatavate lennuväljade ja nendega seotud aeronavigatsioonivahendite suhtes kohaldatavaid õigusakte, eeskirju ja protseduure. nõuetekohane eraldatus teistest õhusõidukitest ja tagatakse takistuste vältimine. See eraldatus peab olema vähemalt sama, mis on nõutav käitamise liigi suhtes kohaldatavate lennureeglitega. Lendu tohib alustada või jätkata vaid juhul, kui õhusõiduki lennutehnilised näitajad, võttes arvesse kõiki selle jõudlus- taset oluliselt mõjutavaid tegureid, võimaldavad planeeritud käitamismassiga sooritada kõiki lennuetappe kohaldatavate vahemaade/alade ja takistuste vältimise piires. Starti, mars- ruudil lendamist ja lähenemist/maandumist mõjutavad eelkõige järgmised lennutehnilised tegurid: käitamisprotse- duurid; lennuvälja rõhkkõrgus; ilmastikutingimused (tempera- tuur, tuul, sademed ja nähtavus); stardi- või maandumisala suurus, kalle ja seisund, ning plaaneri, jõuseadme või süsteemide seisund, võttes arvesse võimalikku amortiseeru- mist. Kopter ja selle maandumiseks sobilikud alad Komisjoni määruse (EL) nr 965/2012 II–VIII lisas kasutatud mõisted: B-kategooria kopter – A-kategooria standarditele mitte- vastav ühe- või mitmemootoriline kopter. B-kategooria kopteritel puudub tagatud võime jätkata mootoririkke korral ohutut lendu ning sellel puhul eeldatakse hädamaandumist. Lend tuleb sooritada nii, et kõigil lennuetappidel säilib Maandumiseks sobimatu ala – ala, kus ei ole võimalik ohutult hädamaanduda, kuna pind on selleks sobimatu; või kopteris viibijaid ei ole võimalik piisavalt kaitsta loodus- jõudude eest või otsingu- ja päästetööde sooritamise valmidus ja võimalused ei ole eeldatava ohu olukorraks piisavad või maapinnal asuvate inimeste või vara viga- saamise või kahjustamise risk on vastuvõetamatult kõrge. Igal juhul tuleb maandumiseks sobimatuks lugeda järgmised alad: lendudel veekogude kohal avamere piirkond koordinaatidest 45 N põhja poole ja 45 S lõuna poole, välja arvatud juhul, kui asjaomaste lendude toimumise riigi vastutav lennuamet on selle mis tahes osa määranud maandumiseks sobivaks ja tihedalt asustatud piirkondade osad, kus ei ole hädamaandumiseks piisavalt ruumi. Maandumiseks sobiv ala – ala, kus on võimalik ohutult hädamaanduda; kopteris viibijaid on võimalik piisavalt kaitsta loodusjõudude eest ning otsingu- ja päästetööde sooritamise valmidus ja võimalused on eeldatava ohu olukorraks piisavad. Igal juhul loetakse maandumiseks sobivaks tihedalt asustatud piirkondade need osad, kus on hädamaandumiseks sobivad alad. Ohutu hädamaandumine – vältimatu maandumine või vette- maandumine, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et õhu- sõidukis ja maapinnal olevad inimesed vigastada ei saa.
111
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook