Tõepoolest, looduslikku kala – nii mere- kui ka maheveekala – jääb poodides üha vähemaks, selle hind kerkib pärmina, ent ikkagi tuleb huvilisel värsket kodumaist kala tikutulega taga otsida. Et seda nõudlust rahuldada, peaks olema loodud soodne pinnas kala- kasvanduste tekkeks, sest kala kui toiduaine on meil ju kõrges hin- nas. Eriliselt säravat äriedu aga kalakasvandustel, eriti neil, mis rajatud merre, pole siiani paraku olnud. Jonne Kotta selgitab, et Läänemere üks suurim keskkonnaprobleem on liigtoitelisus ehk eutrofeerumine – aastakümnete jooksul on inimtegevuse tagajärjel Läänemerre ladestunud liigselt toitaineid, lämmastikku ja fosforit, mille otseseks tagajärjeks on ulatuslik veti- kate vohamine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, hapnikuta merealade laienemine ning ökosüsteemi hüvede väiksem kätte- saadavus. „Kui meil siiski tekib tahtmine meres kala kasvatada, siis üldjuhul ollakse sellele vastu, kuna kalakasvandused rikastavad merekesk- konda toitainetega veelgi,” nendib ta. „Samas on teada, et meres kas- vatatud kala tootmise keskkonnamõju on märkimisväärselt väik- sem, kui näiteks sama koguse liha tootmisel looma- või linnu- farmides. Lisaks ei ole saladus, et enamik Läänemerre jõudvatest toitainetest tuleb põllumajandusest. Seega tundub, et mõnedel toot- jatel on rohkem vabadust kui teistel.”
Ajal, mil maailm on asunud nn roherevolutsiooni teele, mis ütleb „ei” intensiivsele põllumajandusele, masstootmisele ja -tarbimisele ning jutlustatakse energiasäästu vajalikkusest kõiges ja kõikjal, tõuseb üha enam päevakorda toidulaua täiendamine vesiviljeluse abil. õllumees sõltub oma tegemistes otseselt ilmastikust, kliima P aga soojeneb ning haritavat maad ja vett selle niisutamiseks jääb aina vähemaks. Maailmameri on sellega võrreldes ot- satu, suures osas siiski veel pöördumatult saastamata ja vähemalt tundub nii, et ka piirituid võimalusi pakkuv. Näiteks looduslikult kasvanud vetikate kogumine ja tööstuslik kasu- tamine, aga ka nende kultiveerimine ongi juba muutunud kiiresti arenevaks vesiviljeluse valdkonnaks. Vetikaid kasutatakse üha enam nii otseselt toiduainena, aga ka kosmeetika-, ravimi- ja toidu- lisandite tootmiseks, kusjuures Eestil on n-ö oma vetikas – maail- mas ainulaadne ja ainus tööndusliku väärtusega punavetikas Fur- cellaria lumbricalis , millest toodetakse peaasjalikult furtsellaraani – erilist vetikaekstrakti, mis omakorda on tooraineks mitmetele töös- tusharudele. Otsime siinkohal vastust küsimusele, kas vesiviljelus võiks päästa maailma toidunappusest ja kas vetikad võiksid saada edaspidi inim- konna elushoidmisel n-ö supertoiduks. Looduslikke mereande jääb üha vähemaks Tartu Ülikooli mereinstituudi merebioloog Jonne Kotta kinnitab, et praegusel ajal vaadeldakse vesiviljelust kui üht olulist sinimajan- duse kasvu vedurit, mille kaudu püütakse saavutada nii majandus- likke kui ka keskkonnaalaseid eesmärke. Sellest tulenevalt on vesi- viljelus, eriti kestlik vesiviljelus ka Eesti üks võimalikest arengu- mootoritest, usub ta. „Oleme ümbritsetud merega ja võimalusi meres erinevateks tege- vusteks on piiramatult. Kestlik vesiviljelus sisaldab endas väga suuri ambitsioone ja väljakutseid, teisalt pakub see võimalusi uute äri- mudelite loomiseks, parimal juhul nii, et elukeskkond meres on hoi- tud või lausa taastame hävimisohus elupaiku,” räägib Jonne Kotta. „Oluline on, et peale kasvaks uus teadlik põlvkond ettevõtjaid ja tarbijaid, kelle jaoks on kestlikkus ja säästlikkus sama loomulikud kui hingamine.”
Merekasvandus peaks olema keskkonnale neutraalne
Kotta on siiski seda meelt, et eutrofeerunud Läänemere tingimustes tuleks eelistada toitainete koormuse suhtes neutraalset või mere- keskkonnast toitaineid väljaviivat vesiviljelust. Näitena toob ta tõsi- asja, et kui meres paiknevad kalakasvandused suurendavad koor- must keskkonnale, siis vetikate ja karpide kasvatamine viib mere- keskkonnast toitaineid välja. „Merevetikad vajavad kasvuks neid samu probleemseid toitaineid ning saagi koristamisel viime merekeskkonnast neid ka suures koguses välja,” iseloomustab Kotta vetikakasvanduse positiivset külge. „Karpide kasvatamine võimaldab toitaineid veesambast välja filtreerida ning selle kaudu parandada merede keskkonnaseisundit.” Nii ongi ta veendunud, et kombineerides traditsioonilist ja uusi vesi- viljelussuundi ning leevendades või isegi neutraliseerides kalakas- vandusega kaasnevat toitainete sissevoolu, saamegi mõistliku Läänemere keskkonda sobiva kestliku kalakasvatuse. Ühe sellise võimalusena pakub Jonne Kotta välja merekarpide kas- vatuste rajamise kalakasvatuse lähedale, sest sedasi on karbi- kasvatuse kaudu võimalik merevett puhastada liigsetest toitaine- test. Karbikasvanduse näol on Läänemere piirkonnas tegemist võrdle- misi uue tegevusharuga, kuid juba on ette näidata ka edulugusid näi- teks Rootsis, Taanis ja Saksamaal. „Veel hiljuti arvati, et madala soolsuse tõttu meil karbid ei kasva. Kuid oskuslikult kasvukohta valides ning rakendades õigeid tehnoloo- giaid suudame neid arvestatavalt kasvatada ka Eestis. Üllatuslikult on rannakarbi saagikus sellises kasvatuses üsna ligilähedane
Jonne Kotta (vasakul) näeb vesiviljeluses tulevikku, kusjuures mitte ainult meile leivakõrvase tootmises, vaid ka merede keskkonnaseisundi parandamises.
17
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook