VESI
karbifarmide saagikusele soolasemates meredes,” kirjeldab Kotta. „Need edulood andsid meile tõuke, et luua Lääne-Saaremaale Taga- lahte Eesti esimene kalakasvatus, kus karbikasvatus kompenseerib suurema osa kalakasvatuse negatiivsetest keskkonnamõjudest. Selline kala ja karpide kooskasvatus näitas veenvalt, et karpide positiivne keskkondlik mõju on oluliselt suurem kui pelgalt karpi- desse ladestatud toitainete hulk. See karbifarm toimib kui öko- loogiline puhastusjaam, võimaldades merekeskkonnast eemaldada suures koguses fosforit ja lämmastikku.” Kotta näeb sellises karbikasvanduses mõistlikku meedet, millega mereelupaikade seisundit taastada, kusjuures lisaväärtusena saame merest väärtuslikku proteiini. Ta lisab, et see näide pole ainuke võimalik kestlik vesiviljeluslahendus, suurem osa võima- lustest on Eesti oludes tegelikult läbi proovimata. Eestis oleks karbikasvatusel tulevikku Siiani on Eesti vesiviljelussektor tegelenud peamiselt kalakasva- tusega ning alternatiivsed, looduskeskkonda taastavad suunad sisuliselt puuduvad. Samas merevetikate ja -karpide kasvatamist peetakse keskkonnahoidliku majanduse lipulaevaks ning selle tegevuse perspektiivikus on lausa välja toodud mitmetes Euroopa Liidu direktiivides ning lokaalsetes keskkonnakaitsevaldkonna seadusaktides. Jonne Kotta hinnangul oleks Eestisse vaja senisest rohkem teadus- siiret vetika- ja karbikasvanduse valdkonnas. Mõned sellesuuna- lised innovatsiooniprojektid on just lõppenud, aga Kotta tõdeb, et ega kõiki probleeme üksikute projektidega lahenda. „Mulle tundub, et Eesti vesiviljeluse Meka on Lääne-Eesti saarestik. Just seal tehakse kasvatustehnoloogiate ja meretoorme väärinda- miseks teadusuuringuid. Käimasolevad uuringud ja katsetused aita- vad aru saada, kuidas ja kus täpsemalt Eesti vetes karpe ja vetikaid kasvatada,” räägib ta. „Väikse soolsuse tõttu on meie meres elavad karbid väiksemad kui ookeanides ning karpe ei kõlba otse pannile panna. Kuid neid samu merekarpe saab kasutada edukalt väetiste tootmises, kala-, looma- ja linnusöödaks ning eelnevalt töödelduna ka inimtoiduks või farmaatsia- ja kosmeetikatööstuses. Meie karpi- de õhem kest on karbi purustamisel, jahvatamisel ja töötlemisel suur eelis.” Kasumlikkus sõltub Kotta sõnul tootest − tulud ja kulud on tasa- kaalus, kui valmistakse sööta, tulud kasvavad, kui eesmärk on toota kõrgema väärtusega saadusi. „Mullu töötasime välja tehnoloogia, kuidas merekarpidest liha kätte saada. Tehnoloogia aitab eraldada karbikesta karbilihast, mistõttu saab karbiliha kui väärtusliku proteiini- ja mineraalainete allikat pare- mini kasutada,” märgib ta. „Kui suudame saaki väärindada inim- toiduni, on ka kasumimarginaalid suuremad.” Vesiviljelus – võimalus parandada looduslikke olusid Pikalt mereelustiku, sh karpide ja vetikate maailma uurimisega tegelenud Jonne Kotta kinnitab, et rannakarbist saadava proteiini puhul on tegemist jätkusuutliku ja rohelise proteiiniga ehk alterna- tiivse valguga, mille saamiseks ei koormata keskkonda, vaid paran- datakse seda.
Ta märgib, et alternatiivsete valkude eelised on selged. Ja usub, et karpide kasvatamine on võrdluses intensiivse loomakasvatusega eetiline, ringlusest eemaldatakse rohkem toitaineid ja kasvuhoone- gaase kui sinna tagasi viiakse ning tegemist on tervisliku toiduga. „Tarbija muutub keskkonnateadlikumaks ja toidutootjatel on surve kasutada rohelisemaid tehnoloogiaid ja alternatiivset biomassi,” selgitab Kotta. „Hinnanguliselt hõivavad aastaks 2035 alternatiivsed valgud 11% ülemaailmsest valguturust, kuna tarbijad, ettevõtted ja investorid lähtuvad üha enam keskkondlikest väärtustest.”
Ta on seisukohal, et inimesed on looduskeskkonda juba sedavõrd palju muutnud, et traditsiooniliselt jätkata pole võimalik.
„Meredest on ära kadunud paljud püügikalaliigid ning vesiviljelus pakub meile siin alternatiive. Samas peab see vesiviljelus olema kestlik ehk siis selline, mis ei kurna looduskeskkonda, vaid pigem parandab seda,” ütleb Kotta. „Selliselt toimetades on tegemist väga rikkaliku varaaidaga, mille potentsiaalist me pole veel täiesti tead- likud. Eesti teadlaste tugevus on see, et oleme Läänemere uudse vesiviljeluse teadusuuringutel olnud kohe n-ö paadis. Kui seda eelist mitte käest lasta, luua valdkonnale vajalikud õigusnormid ja arvestatav regionaalne sinimeremajanduse kompetents, siis on meie elukeskkond ning elanikud ja riik kindlasti võitnud.” Eesti kohalikest vetest on aastakümneid püütud punavetikat, millest Kärlal asuv Est-Agar AS toodab agar-agarit. Kalevi marmelaadikom- mid Tiina on selle kasutamise tuntuim näide. Käesoleval aastal alustasid teadlased projektiga, kus koos Est- Agariga kasvatatakse meres vetikaid. Tegemist ei ole lihtsa välja- kutsega, kuna senini on vetikakasvatamise algatused Eesti ranniku- meres suures plaanis ebaõnnestunud, küll on suudetud vetikaid kasvatada maismaal paiknevates inkubaatorites. Aga nagu ilmneb Jonne Kotta jutust, on ka siin innovatsioonist abi. „Vaatame ringi meie oma liikide ja vormide seas ning katsume luua just Eesti jaoks sobivaid lahendusi,” kinnitab ta. „Esimesed eksperi- mendid selles suunas on juba tehtud ning tulemused on paljuluba- vad.” Praegu väärindab Est-Agar AS kohalikku punavetikat agarikku ning toodab sellest unikaalset tekstuuriandvat ainet furtsellaraani. Vara- sem tootmine keskendus valdavalt helbelisele furtsellaraanile, kuid praegu on ettevõte üle minemas pulbrilise furtsellaraani tootmisele, kuna sellise toote turuperspektiiv on oluliselt parem. Veelgi enam, Kotta selgitab, et pulbrilise furtsellaraani tootmisel kulutatakse mitu korda vähem energiat kui helbelise furtsellaraani tootmisel, st tootmisprotsessis tekkinud kasvuhoonegaaside emis- sioonid vähenevad kordades. „Paari aasta perspektiivis soovime välja arendada multiekstraheeri- mise tehnoloogia, mis võimaldab järjestikuses protsessis eraldada erinevatest vetikaliikidest lisaks furtsellaraanile ka teisi väärtuslikke komponente, nagu antioksüdantseid aineid – alginaati, valgulist pigmenti fükoerütriini ja proteiini,” tutvustab Jonne Kotta tuleviku- plaane.
18
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook