VESI
kimbutas. Kui selgus, et laev juba ootab meid reidil ja plaanitud ööbi- mine hotellis jääb ära, siis ülejäänud rongisõit kulges vaikuses tukkudes. Hongkongi sai rongiaknast veidi kiigatud. Ikkagi maailma suurlinn. Kuid „lõhnav sadam“ jäi minu jaoks kaugeks, ma ei vaimus- tunud kiirelt mööda libisevatest mägedest, kõrghoonetest ja linna- tuledest. il, sinna kiirustasime kaatriga juba ööpimeduses. reid Asjaajamise võtsin eelmiselt teiselt tüürimehelt kiiruga üle, võima- lus anti vaid mõneks tunniks, mis tundus minu jaoks ebaõiglane, sest ma ei ole varem laevadel teise tüürimehe kohustusi täitnud. Tundus lisaks, et tema poolt oli üleandmise dokumentatsioonis mingi korralagedus ja vajaliku juhendamise mulle tegi ta ka n-ö üle- jala. Aga ega teisedki laeva saabujad ei saanud pikalt ja põhjalikult tööasju üle võtta. Laevapere vahetuseks korraldatud laevaseisu aeg reidil on tavaliselt võimalikult lühike. Samas olin rahulik, eks eel- mistel laevadel sai teiste laevaohvitseride põhitööd ka kõrvalt kiiga- tud, kuidas erinevaid ülesandeid lahendati, mingi teadmine ikka oli olemas. Laev seisis Varahommikul ankruvahti alustades ei olnud navigatsioonisillas mul veel täit kindlust, et tean laevast, selle töökorraldusest ja oma tööülesannetest piisavalt. Ma ei olnud veel oma kajutitki näinud, kui juba tuli tööülesandeid täitma asuda. Vanemtüürimees jõudis ka mingil ajal silda ja selgitas mulle, mida tuleb teha ja hoolikalt jälgida, kui koduteed alustavad vahetusmehed kaatrile lähevad ja kui samalt kaatrilt loots meie laeva tuleb. Õnneks loots tuli alles järgmise kaatriga ja jõudsin sillaaparatuuriga kohaneda ning leidsin ka hetke oma kohvri kajutisse viimiseks. Teel suurlinna reidilt avamerele oli tihe saartevaheline laevaliiklus ja oli metsikult palju laevu ankrus reidil, aga kapten ja loots teadsid, kust tuleb liikuda ja kuidas ohutult läbi pääseb. Kapteni korraldusel olin sel väljumisel õnneks veel lihtsalt vaatleja ülesannetes, lühikese aja jooksul tekkinud info üleküllus vajaski veel filtreerimist. Mägiste saarte vahelt ilmuvatest laevadest andsin kaptenile aegsasti teada, imestasin seejuures, kuidas kohalikud liinilaevad kitsastes oludes suutsid nii kiirelt liikuda. Kogemused ilmselt. Olin täna sillavahis kella kuueni õhtul. Sellist kohanemise šokki, kui eelmisel laeval esimest korda silda sõiduvahti astudes oli, mul siiski polnud (harjumatu seadmete paigutus ja laeva kummalised ma- nööverdusomadused). Seadmed siin on enam-vähem tuttavad, kui- gi vanemad kui eelmisel laeval. Laev tundus esmapilgul olevat hästi juhitav. Peale lootsi lahkumist ja kapteni poolt mulle sõnade peale- lugemist oli avamerel juba rahulikum, navigatsioonivahis oli kõik juba tuttav tegevus. Sain teada ka oma tegeliku töögraafiku, esimene vahiaeg algab keskööl ja kella neljast võtab kapten üle, teine vaht on mul keskpäe- vast õhtul kuueni. Esialgu ilmselt harjumatu graafik ja alguses on nii raske õiget unerežiimi paika saada. Laeva pikkus on 97,4 m, raskelasti veolaev, suured kraanad peal. Sarnased eelmisele laevale, nagu ka muud parameetrid. Oluline eri- nevus paistis : trümmiluugid on õnneks hüdrauliliselt avatavad tekil (ei pea kraanadega luuke tõstma), laevakraanad on tõstevõimega kuni 50 tonni ja olevat palju praktilisemalt hooldatavad. Ja navigat-
sioonisild ei vibreeri sõidu ajal nii meeletult, isegi tühja lastiruumiga (ballastis) teel järgmisse sadamasse, ilmselt on parem ehitus- kvaliteet. Teisipäev, Manila, 4. päev Õhtul kell üheksa jõudsime Manila sadamasse, Filipiini Vabariiki. Sildumine läks rahulikult, vööris on mul kamandada madrus Alek- sander ja pootsman Ivan. Raadio teel sain sillast antud käskudest veel veidi kehvasti aru, tuli paar korda üle küsida, aga nagunii tajusin, mida ja mis hetkel vaja teha. Meenusid sildumised laevaga Kunda, kui sadamamuulide vahelt kai äärde manööverdamine võttis aega 15 minutit. Seal käis kõik kiiresti ja organiseeritult, iga ülearune viivi- tus pani kapteni rahulolematust avaldama, ta drillis meid täiuslikku- seni. Siin laevas sai rahulikult sildutud... Kuigi seekord ita, vööripõtkur see ei tööta praegu. Ajavahe ja muu kohanemise tõttu ei ole mul suurt söögiisu ega magamisvajadust. Sadamas olen suurema osa ajast laevatekil laadimistöödel koos vanemtüürimehe Marekuga. Manilas toimus suurte traktorite ja buldooserite laadimine trümmi ja pärast pannak- se ka tekile. Palju tuttavaid oli sadamas, kellega puutusin kokku ka eelmisel laeval (lastiomaniku volinik ehk supercargo Jimmi Taanist, laevavarustaja ehk ship-chandler , laevaagent jt). Jimmit nägin viimati Huangpus Hiinas, ta aitas seal i peale organiseerida. Ta last mäletas ka mind, meenutas, et siis oli sel laeval kapten, kes sadama- seisu ajal kogu aeg purjus oli ja ma olevat aidanud sadamasse vor- mistamise dokumentide vigu korrigeerida. Nikastasin vahi lõpus veidi oma jalga. Esiti ei märganudki, kajutis hakkas tunda andma. Pingeline on sadamas, merele on vaja minna, et saaks rahulikumalt sisse elada. Laupäev, ülesõit Singapuri reidile, 8. päev Eile sai siis juba nädal laevas täis! Tööga on mingi tajutav rütm tekkinud ja kerge paistetus jalal on hakanud taanduma, merel saab jalg rohkem puhkust. Päevase vahi ajal uurisin infot Singapuri ja Malaka väina kohta ja korrigeerisin teekonnaks vajalikke navigat- sioonikaarte. Igapäevased töövälised asjad võtavad päevast ligi tunni, püüan juba uneaja arvelt enam nii palju aega mitte röövida. Paistab, et kui sadamaid väga tihedalt ei tule, siis võib see elurütm kesköö järgse vahiga isegi meeldima hakata. Täna peale vahti töötasin üle pika aja oma sülearvutiga, tuleb vajalik- ke programme installeerida, neid paremini kasutama õppida ja kataloogid oma käe järgi sättida. Sillas vahi ajal arvutit ei kasutata ja all laevakontoris on tööasjad mitme kasutaja materjalidega. Hoian osa tööasju oma arvutis ühes kohas, ei pea laevakontori arvuti vaba- nemist ootama. Laeva asjaajamisega kohanemisel on tegemist palju, mitte midagi ei tohi mul tegemata või vahele jääda, olen ehk liigagi põhjalik. Mälus on üsna palju kogemusi ja tööharjumusi eelmistest laevadest, ka töötamise ajast , kuid palju on uut, millest Eesti Merelaevanduses mõnest pole isegi koolis räägitud. Selles suhtes on mul mingi enesekindlus, mõningane kogemus on olemas, kuigi kooli lõpetami- sest on veel suhteliselt vähe aega möödas. Leian ja märkan tegemist vajavat tööd, aga teise tüürimehena tuleb suurem osa ise ära teha, delegeerimisõigust veel pole ja laevas puudub ka kolmas tüürimees.
32
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook