masinatega kolmepäevase teeparanduse õppuse tollasel Keila–Ha- geri–Ohukatsu–Nissi III klassi maanteel. Õppuse eesmärgiks oli raske teejärgu esialgne kiire parandamine autokolonnide liikluse võimalda- miseks. Katsetati välisriikide eeskirjades ja rootsi inseneri Peterseni poolt pioneeridele ettekantud teeparanduse viisi. Ühtlasi oli eesmärgiks kogemuste omandamine teesalkade moodustamiseks sõja korral, teede-eeskirja koostamiseks praktiliste kogemuste saamine ning teeparandusmeeskonna suuruse kindlaks määramine ja meeskonna vastupidavuse kontrollimine. Parandusele kuuluv tee algas Keila raudtee ülesõidukohast suuna- ga: Tuula asundus–Kärneri–Arudevahe–Maidla asundus–Hageri– Rabivere–Kodila–Palamulla–Ohukatsu–Kõrvetaguse–Vaimõisa– Lümandu–Russalu–Nissi kirik. Tee kogupikkuseks oli 74 km. Maantee parandus- ja korrastustöid tehti kolmel päeval (7.–9. mai 1935). Esimesel päeval korrastati teejärk Keila–Ääsmäe–Hageri (23 km). Teisel päeval toimusid tööd Hageri–Kodila–Lümandu– Ohukatsu (26 km) ja kolmandal Ohukatsu–Russalu–Nissi (26 km) lõigul. Iga päev töötati kokku kümme tundi. Õppusele koondati kaitseväe 50 pioneeri ühe ohvitseri juhtimisel (5 allohvitseri, 40 sõdurit, 4 hobusemeest) varustatult 4 ühehobuse veovankri ja ühe mootorrattaga. Harju maavalitsuse teedeosakond andis õppuste käsutusse 3 teehöövlit, 4 (järelveetavat) teetasanda- jat ja 3 veoautot koos juhtidega. Meeskonnad majutati ööseks koha- likesse seltsimajadesse, kus korraldati ka toitlustamine. Kogu tööjõud jaotati kuude töögruppi. Esimesse gruppi kuulusid tähistajad, kes märgistasid ära järgnevatele gruppidele tööliigid teel. Purustajate töögrupp lõhkus kivid tee sõidupinnas. Neile järgnes sildade ja truupide parandajate töögrupp. Neljandasse töögruppi kuulus kolm teehöövlit meeskondadega. Viies grupp koosnes pio- neeridest, kes vedasid kruusa ja laotasid selle tee sõidupinnale ning tasandasid tee koos teetasandajatega. Viimase grupi moodustaid päraldiste korraldajad, kes paigaldasid autoliikluseks vajalikud mär- gid. „Eriotstarbelised laiendatud lõigud“ Eesti maanteedel 1940. aastal Eesti okupeerinud Nõukogude Liit ehitas siia aasta- kümnete jooksul massiivse sõjaväetaristu, mis hõlmas kasarmuid, lennuvälju, raketibaase jne. Külma sõja ajastu nõukogude militaar- planeerijad ehitasid 1960. aastatel lisaks alalistele sõjaväelennu- väljadele ka kolm tänini meie maanteedel paiknevat varulennuvälja või lennurada. Nendel sõitjate jaoks muutub maantee sel lõigul üht- äkki ebaharilikult laiaks. 1960. aastal valmis tänase põhimaantee nr 3 (Jõhvi–Tartu–Valga) 80. kilomeetril ligi kahe kilomeetri pikkune ja 16 meetri laiuse kattega lennurada. Laiendi ehitas Jõgeva teedevalitsus. Dokumentides ja kirjavahetuses mainitakse seda rada ka Mustvee lõiguna. 1966. aastal ehitati ajaloolisele Piibe maantee trassile tänasel tugimaanteel nr 13 (Jägala–Käravete) kilomeetritel 6–8 kahe ja poo- le kilomeetri pikkune lennurada. Raja katte laius on 20 meetrit. Laiendi ehitas Harju teedevalitsus. Omaaegses kirjavahetuses ja
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Harju maavalitsuse International-tüüpi teehöövlit kasutati ka 1935. aasta Keila–Nissi teeparanduse õppusel.
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Nissi–Hageri korrastatud kruusatee Harjumaal, 1930. aastad.
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Ilmarise tehases valmistatud rull-teehöövel töötas 1935. aastal Keila–Nissi teeparanduse õppusel heade tulemustega.
83
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook