MAA
Foto: Eesti Maanteemuuseum
Nõukogude sõjaväeosa nr 18352 komandör A. Sirotjuki kiri „eriotstarbeliste laiendatud teelõikude“ küsimuses Eesti NSV autotranspordi ja maanteede ministeeriumile 1984. aastast.
protokollides esineb see kui Jägala lõik.
1969. aastal valmis Lääne-Eestisse tänasel kõrvalmaanteel nr 16180 (Karuse–Kalli) kilomeetritel 9–12 kahe ja poole kilomeetrine lennurada katte kogulaiusega 19 meetrit. Laiendi ehitas Lääne teedevalitsus. Säilinud kirjavahetuses nimetatakse seda Lihula lõi- guks. Maanteemuuseumi arhiivis on seoses teedeajaloo huvilise ja kaua- aegse meie maanteede peainseneri Aadu Lassi (1928–2001) tege- vusega säilinud kirjavahetust ja protokolle seoses nende lennu- radade hooldusega. 1984. aastal peeti Eesti NSV autotranspordi ja maanteede ministri asetäitja R. Liivi juures nõupidamine, kus osales ka Balti sõjaväeringkonna lennuväljade teenistuse ülem (salastatud väeosa numbriga 18352 komandör) A. Sirotjuk ja Teede Remondi ja Ehitusvalitsuse peainsener A. Lass. Sama aasta kevadel inspek- teeris komisjon kõiki kolme „laiendatud eriotstarbelist maantee- lõiku“. Inspektsiooni protokolli järgi nähti ette läbi viia teekatte remont ja haljastustööd Jägala lõigul 1985. aastal ja Mustvee ning Lihula lõikudel 1986. aastal. Ei ole teada, kas ja kui palju lennu- harjutusi nõukogude lennuvägi nendel varulennuväljadel läbi viis. On andmeid, et neid kasutasid aastate vältel ka põllumajandusliku eesmärgiga kaheplaanilised väetiselennukid. Lassi arhiivis säilinud venekeelses kirjavahetuses sõjaväevõimudega nimetatakse neid maanteeobjekte „eriotstarbelisteks laiendatud maanteelõikudeks“. Kordagi ei kasutata kirjavahetuses termineid nagu „lennurada“ või „lennuväli“, mistõttu asjasse pühendamatu inimene ei pruugigi aru saada, millest käib jutt. Küllap oligi selline keelekasutus tollase nõu- kogude paranoilise salastatuse tingimustes taotluslik. Juba taasiseseisvunud vabas Eestis pöördus 1999. aasta lõpul maanteeameti peadirektor Riho Sõrmus kirjaga kaitseministee- riumi poole, sest polnud teada, kas tollasel Eesti õhuväel oli huvi „laiendatud teelõikude“ säilitamiseks. 2000. aastaks planeeritud remonditööde kavas oli planeeritud läbi viia Karuse–Kalli maanteel teekatte taastamine ühekihilise asfaltbetoonkatte rajamisega. Kui riigikaitse seisukohalt polnud tarvilik kogu laiendatud teekatte taas- tamine, peeti otstarbekaks teha seda vaid maantee sõidutee laiuses (kogu laiendatud teeosa katet hinnati tollal küllaltki amortiseeru- nuks). Juhul kui peeti vajalikuks säilitada kogu töökorras lai teeosa (lennuväli), siis hinnati täiendava 45 000 m² ulatuses katte maksu- museks 3,15 miljonit tollast krooni. Maanteeameti eelarve ei võimal- danud nende lisatööde finantseerimist, mistõttu peeti õigeks katta need kulutused riigikaitseks eraldatud vahenditest. Samal ajal soovis maanteeamet teada ka kaitseplaneerijate arvamust kahe
Maanteeameti peadirektori Riho Sõrmuse pöördumine kaitseministeeriumi poole riigimaanteede „laiendatud teelõikude“ remondi küsimuses 1999. aasta lõpust.
Foto: Eesti Maanteemuuseum
84
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook