Foto: Kaupo Kikkas / Raivo Kase erakogu
Raivo Kask, B-737 kapten.
„See oli juba n-ö looduse poolt paika pandud asjade käik – selles regioonis saab olla vaid üks ja ainuke lennukompanii, mis võib olla edukas.” Raivo Kask Pensionile ta toona muidugi ei jäänud ja ega jäänud koju istuma ka siis, kui piloodiametist tuli vanuse tõttu loobuda. Kask töötas veel erinevates lennun- dusega seotud ametites, nüüd küll juba maa peal, veel kuni 2014. aastani. Huvi lennunduse vastu sai alguse ajal, mil Raivo Kask õppis Rapla keskkoolis ning kord korraldati õpilastele ekskursioon naabruses asuvale Kuusiku toonasele sõjaväelennuväljale. Otsus ja soov saa- da lenduriks oli idanema pandud ja pärast keskkooli lõpetamist hakkas ta sihikindlalt selles suunas ka tegutsema. Süda ja hing olid lennundusele antud, nagu ta ise on öelnud ja 1960. aastate algusest algas Raivo Kase ligi 30 aastat kestnud teenistus toonase Nõukogude Liidu lennuettevõttes Aeroflot. Kui Eesti 20. augustil 1991. aastal taas vabaks sai, kulus vaid mõni kuu ning juba sama aasta 1. det- sembril asutas valitsus riikliku lennukompanii Esto- nian Air. Kuna Estonian Air loodi Aerofloti siinse filiaali baa- sil, jäid kõik sellesse kuulunud lennukid Eestile n-ö päranduseks. Raivo Kask meenutab, et oli terve posu An-2-sid ehk nn moosiriiuleid, oli neli Jak-40 ja kaheksa Tu-134 lennukit. Kui An-2-ed müüdi ena- muses üsna kiiresti maha, siis Tu-134-sid kasutati veel mitu aastat rahvusvahelistel lendudel, kuni 1995. aastal saabus meile esimene Boeing 737 ja sealt edasi juba ka teised spetsiaalselt Eesti jaoks eritellimusel ehitatud lennukid – Fokker, Saab, Bombardier jt. „Eks läänes vaadati nõukogude tehnika peale mui- dugi natuke kriitiliselt. Ja oli ka põhjust – kui Tu-134 kulutas 76 inimesega pardal tunniajase lendami- sega rohkem kui kolm tonni kütust, siis Boeing võttis pardale kuni 120 inimest ja kulutas tunnis kaks tonni kütust,” iseloomustab Raivo Kask kahe
97
TEEJUHT / NR 7
Powered by FlippingBook