ja see praktiliselt õhku läbi ei lase. Kangas on hoopis teine, see on oluliselt kergem”. Kergem kangas võimaldab samasuure mahuta- vusega palli pardale võtta mitu korda rohkem reisijaid. Kui esimese lennu teinud ligikaudu 2600 kuupmeetrise kuumaõhupalli korvis sai õhku tõusta kaks inimest, siis tänapäevane sama suur õhupall võtab lisaks piloodile pardale veel kolm reisijat. Eestisse jõudsid omal ajal siiski ka kuumaõhupalli varased ja eba- praktilised mudelid ning esimene lennutegevus siinmail leidis aset teadaolevalt juba 1840ndail aastail, mil Tartus Toomemäel harras- tas palliga lendamist Tartu Ülikooli rektor Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot (tuntud ka kui Parrot noorem). „Eesti lennunduse alguse saamegi sellesse aega dateerida ja teame, et siis ei lennanud Eestis ringi mitte üksnes kratid, vaid ka teised inimese tehtud lennumasinad,” muigas Rässa. Parrot noorema lennuharrastuse kohta teame me tänu tema kirjavahetusele, kuid kas ta oli ise ka pallilennutaja ja piloot või tulid tema sõbrad Saksamaalt siia ja ta lendas lihtsalt kaasa, seda ei ole täpselt teada. Esimene nüüdisaegne kuumaõhupall jõudis Eestisse teadaolevalt 1990. aasta suvel. Paar aastat varem oli kuumaõhupalle hakanud tootma toonase Nõukogude Liidu ettevõte Interavia (praegu Rusbal) ning üks nende esimestest pallidest jõudiski Eestisse lendama. Esimene pall, mis jäigi Eestisse kohapeale, tuli aastal 1993 ja siis tegi ka esimene siinne piloot Sergei Ussanov ära oma piloodi- paberid. Sellest ajast peale ei ole kuumaõhupalli piloote Eestisse väga palju juurde tulnud. „Praegu on meil paar inimest, kes on piloodikoolituse teinud Eestis ja kaks inimest on lendamas, kes on saanud oma koolituse ja litsentsid teistest riikidest,” nentis Rässa. „Me räägimegi maksimaalselt neljast inimesest, kes praegu Eestis palliga lendavad. See on kahtlemata väga väike arv.” Seevastu näiteks Leedus on sadu õhupallilendureid. Rässa peab sellise suure erinevuse põhjuseks asjaolu, et Leedus toetab lennusporti nii riik kui ka erasponsorid. Kuna kuumaõhupalle peetakse seal heaks turundusmaterjaliks, juhtub sageli, et mõni ettevõte või omavalitsus ostab oma kulu ja kirjadega endale sobiva kujunduse või logodega palliriide ja katab ka poole õhupalli ülalpidamiskuludest. Vastutasuks kohustub palliomanik osalema teatud hulgal avalikel üritustel aastas ja oma palliga võimalikult paljude inimeste tähelepanu võitma. Eestis selline sponsorluse vorm levinud ei ole ning ka riik ei toeta lennusporti ei Olümpia- komitee ega Kultuuriministeeriumi kaudu. „Eestis on kogu lennu- sporditegevus ainult harrastajate endi rahakoti peal,” tunnistas Rässa. Kuumaõhupalliga lendamine ei ole ka odav hobi. Pallikomplekt koosneb õhupallist endast, gaasipõletist, gaasimahutitest, palli täis- puhumise ventilaatorist ja reisijatele mõeldud korvist. „Hind oleneb palli suurusest ja eridisaini puhul ka sellest, kuid näiteks 2600 kuup- meetrise palliga kuni neljale inimesele mõeldud komplekti hind uuena on ca 50 000 eurot,” rääkis Rässa. Normaalse kasutuse korral võib sellise palli elueaks arvestada ligikaudu 500 lennutundi. Eelkõige amortiseerub kasutades palli riie ise, korv ja põleti kestavad kauem. „Kui on väga hästi hoitud, võib kauem kesta, või vastupidi – kui pall saab näiteks liiga palju kuuma, siis kestab vähem,” selgitas Rässa. Korraliku kasutatud komplekti, millel on veel lennuressurssi mõneks aastaks, hind algab tema sõnul kuskil 10 000 eurost.
pordiamet teeb iga-aastast kohustuslikku ülevaatust. Lisaks tuleb õhupallile teha ka lennukindlustus. „Kindlustusfirmade vaatvinklist on kuumaõhupall ikkagi niivõrd riskantne lennuriist, et selle aastane kohustuslik kindlustus on sama suur kui lennukil AN-2, mis võtab 12 inimest pardale ja võib lennata praktiliselt kõik päevad aastas,” võrdles Rässa. Tema ise õhupalliga lendamist teab mis ohtlikuks ei hinda ning leiab, et kui mõistlikult tegutseda, on peamine oht, mis lennureisijat võib varitseda, ebamugav maandumine. „Pehmet maandumist me alati garanteerida ei saa,” muigas Rässa, kelle sõnul võib tugevama tuulega juhtuda, et maandudes korv veel mitu- kümmend meetrit mööda maad lohiseb. Aga selleks ongi korvid ehitatud lööki absorbeerivaist vitstest punutisest. Internetis ringi vaadates leiab siiski videosid ka päris traagilise lõpuga õhupalliõnnetustest. Rässa sõnul saab õnnetused jagada laias laastus kaheks – ühed, mille põhjustab piloodi viga ja teised, mille põhjuseks on hooldamata või vigane tehnika. „Eriti Ameerikas, kus nõuded pilootidele on märksa leebemad kui Euroopas, tuleb ette, et õhupall lendab elektriliinidesse,” rääkis Rässa. „Lõunapool- setes maades, kus õhupallidega tehakse suurt kommertsi, nagu näiteks Türgi, Egiptus ja Myanmar, tuleb vahel ette, et õhupall süttib õhus põlema ja võib ka päris ära põleda. Siis on tõenäoliselt põhju- seks vanad ja lekkivad gaasivoolikud või vigased gaasimahutid.” Eestis teeb aktiivselt lende kuumaõhupallidega peamiselt vaid üks piloot ja teised on harvad hobilendurid. „Ega meie turul rohkem kui ühele kommertspiloodile ruumi polegi. Eesti on niivõrd väike, et ega neid huvilisi, kellele pallipileteid müüa, ei ole väga palju,” leidis Rässa. Omad piirid seab tema sõnul ka ilmastik. „Kuumaõhupall on kahtlemata kõigist lennuvahenditest ilmastikule kõige tundlikum. Talvel – kui on hea stabiilne ilm – võib õhupalliga lennata ka päeval, kuid talvel enamik inimesi ei taha külma pärast lennata. Kuigi, minu arvates ongi need just kauneimad lennud, nt lumme mattunud Haanja kohal. Suvel saab lende teha aga ainult varahommikul päikesetõusul ja mõnikord ka päikeseloojangul.” Kui minna Eestist veel lõuna poole, siis seal lennud toimuvadki ainult hommikuti. Õhtuti või öösiti tehakse vahel nn nööri otsas lende ( tethered flights ), kus pall on kolme erineva köiega maa külge kinnitatud ja võib vaid üles-alla liikuda. „Sellised lennud näevad üsna efektsed välja, kuna sellise meil juba näiteks olnud 2600kuup- meetrise palli üks gaasipõleti on tavaliselt nelja megavatise võimsusega. Ja tal on neid põleteid kaks. Valguspilt on üsna võimas,” kirjeldas Rässa. Eestis korraldatakse selliseid nööri otsas lende tema sõnul aga haruharva, kuna need koormavad palli isegi kerge tuule korral tavalisest lennust rohkem ning keegi ei taha oma palli niisama räsida. Rässa ise tegi oma esimese lennu reisijana pallis kaasa 2007. aas- tal, siis alustas koolitust Eestis 2009. aastal ja jätkas hiljem Leedus. Suurema osa lennuajast veedab ta aga paraplaaniga mägedes ja tänaseks on lennanud kokku 39 riigis. „Minu väikseim lennukomp- lekt kõrgmägedesse, vari ja iste – ilma varuvarjuta – kaalub vaid 1,7 kilo. Seda ei saa ju võrrelda haagisetäie palli varustusega.“ Eestis lendab Rässa aga põhiliselt motovarjuga ehk motoparaplaaniga. Spordialana kujutab kuumaõhupalliga lendamine tema kinnitusel peamiselt täpsuse peale navigeerimist. „Kümmet erinevat tüüpi ülesandeid võidakse anda, kuid enamasti need kõik on täpsusega seotud. Tuleb näiteks saada teatud kursil mingitele kindlatele punk- tidele pihta, visata alla markereid või siis teatud kohtadest üle
Lisaks soetushinnale on kuumaõhupallil ka ülalpidamiskulud. Kuumaõhupallid liigituvad EASA õhusõidukite alla, millele Trans-
121
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook