MAA
peamiselt aruandlusega. Praegu peaksid nendel tuhaväljadel olema tuulepargid.
2007. aastal tundis Tsefels, et tahab rohkem perele keskenduda, ja lahkus firmast, kuna järgmine projekt oleks viinud teda kodust veel kaugemale, Luhamaa piiripunkti ehitustöödele. Otsuse muutis lihtsamaks asjaolu, et Ramboll (praegune Skepast&Puhkim OÜ) otsis enda järelevalvemeeskonda lisajõudu ja neil oli Tallinna lähedal käimas Vaida–Aruvalla teelõigu rekonstrueerimine koos uute via- duktide ja kogujateede ehitamisega. Järgnes kuus aastat tööd järelevalveinsenerina eri teede-ehitusobjektidel. Sinna vahele sattus ka üks tuulepargi rajamise projekt Ida-Virumaal. Üks järelevalve kontrolltoiminguid nõudis 30 meetri kõrgusele tuuliku otsa ronimist. See oli mehe sõnul küll väga põnev, kuid ka hirmus, sest ta kartis kõr- gust. „Pidin minema üles mööda kitsast redelit, kuhu olin rakmetega kinnitatud, aga see redel ise oli negatiivse kaldega. Tuli üles ronida, kinnitada ennast teise aasa külge, et alla ei kukuks, siis vaadata, kas kõik on õigesti paigal-datud, teha pilte ja ronida alla tagasi,“ meenu- tab järelevalveinsener. Rambollis töötades sai lisaks järelevalvele osaletud ka mitme- sugustes uuringutes ja juhendeid koostavates töörühmades, mille huvitavamateks tulemusteks olid: veebruaris 2009 teede ehituse ja remondi kvaliteedi tagamise plaani koostamise ja täitmise juhendi koostamine. Ilmselt vajaks see juba kerget uuenduskuuri ja ülevaatamist; märtsis 2009 pestud paekiviliiva katsetööd; 2011. aastal pinnaste mass-stabiliseerimise võimaluste katse- lõigu uurimustöö; 2013. aastal muutteabega liikluskorraldusvahendite kasuta- mise uuring; Senise elu keerulisim projekt Rotermanni kvartalis Rambollis töötamine päädis Tsefelsi jaoks Haljala liiklussõlme ehituse järelevalvega. „See oli päris põnev etapp minu elus. Objekt oli minu jaoks suur ja selle kallal ma suuresti üksi pusisin koos sillainseneriga,“ meenutab ta. Liiklussõlme projekti peatöövõtja oli Lemminkäinen Eesti AS. 2013. aastal uuriti sealt, kas Tsefels ei tahaks hoopis nendega liituda. Kuna järgmist järelevalveobjekti ei paistnud, järelevalvetöö hinnad olid alla läinud ja pidi palju tegema, et palk välja teenida, oli Tsefelsil lihtne astuda järgmine samm ja minna Lemminkäinenisse tööle geotehniliste tööde osakonda, kus teda ootas nõrkade pinnaste mass- ja süvastabiliseerimise valdkond. Selle raames sai koos Soome kolleegiga käidud isegi Läti ja Leedu maanteeametites esitlusi tegemas. Muidugi tähendas see Tsefelsi jaoks uue valdkonnaga alustamist, sest Eestisse tehti esimene mass-stabiliseerimise katselõik alles 2011. aastal sellekohase uurimustöö jaoks. Tsefels, kes oli uurimustöö meeskonnaliige, tegeles muu hulgas järelvajumite mõõtmise ja protokollimisega. Kahjuks ei ole see tehnoloogia Eestis ikka veel korralikult kanda kinnitanud. Nõrga aluspinnase väljavahetamine on osutunud kas rahaliselt mõistlikumaks või on mass-stabiliseerimisest loobutud kvaliteediriskide kartuses. Kuna mass- ja süvastabiliseerimise projekte ei õnnestunud loode- tud mahus käima lükata, hakkas Tsefels tegelema siiani kõige keerulisema projektiga. Tegu oli parkimismaja nulltsükli (maa-aluse osa) ehitustöödega Rotermanni kvartalis. Projekti tegi väga raskeks
Arvan, et kogu see eelnev teekond aitas kaasa sellele, et ma olen praegu kellegi arvates hea järelevalve- insener. Ma saan aru probleemidest, mis võivad tekkida, ja võib-olla oskan vahel neid ka mõistlikult lahendada.
asjaolu, et kinnistutel paiknenud 54 m korsten, mis oli 57 cm tsentrist kaldu, ja üle saja aasta vanuse hoone fassaad pidid alles jääma. Lisaks olid piirkonnas väga nõudlikud geoloogilised tingimused. Sügavaim koht, mida kaevati, oli üle kümne meetri, 6–7 m allpool veetaset. Kaevetöid tuli teha hoone seinte toestuseks paigaldatud sõrestike ja sulundseinte tugitorude vahelt. Väiksemgi viga kaeve- töödel oleks võinud lõppeda hoone seinte kokkuvarisemisega või sulundseinte nihetega, mille tagajärjel oleks kannatanud ka kõrval paiknevad hooned. „Minu jaoks oli see väga peadmurdev, aga huvi- tav projekt, mille käigus tuli tegeleda paljude põnevate probleemide lahendamisega,“ ütleb Tsefels, lisades, et teedeehitus tundub selle kõrval üsna lihtne ja turvaline. Kui Rotermanni projekt sai valmis ja oli endiselt kindel, et mass- ja süvastabiliseerimise suunaga lähemal ajal tegeleda ei saa, tuli taas valida, kas jätkata Lemminkäinen Eesti ASis geotehniliste tööde osakonnas või liikuda edasi. Tsefelsil avanes võimalus kandideerida Teede Tehnokeskusesse. Nii ongi ta alates 2017. aastast ettevõttes järelevalve osakonna juhataja. „Arvan, et kogu see eelnev teekond aitas kaasa sellele, et ma olen praegu kellegi arvates hea järele- valveinsener. Ma saan aru probleemidest, mis võivad tekkida, ja võib- olla oskan vahel neid ka mõistlikult lahendada,“ tõdeb ta. Teede Tehnokeskuses töötades jätkas Tsefels haridusteed, astudes kolleegide, pere ja sõprade soovitusel Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduse magistriõppesse, mille lõpetas 2019. aastal cum laude . „Mul oli vaja iseendale tõestada, et olen suuteline ka magistrikraadi omandama. Vanemad on mõlemad magistrid ja õde veel kahekordne, nii et ma olin see pere must lammas,“ ütleb ta naer- des, nentides, et tegelikult on akadeemiline kõrgharidus teatud ametikohtadel ja projektides lihtsalt hädavajalik. Raske aasta tõi ootamatu tunnustuse Timo Tsefelsi jaoks tuli tunnustus eelmise aasta töö eest väga suure üllatusena, sest see oli tegelikult üks tema karjääri raskemaid. „Aas- tat planeerides ja hangetel osaledes otsid ja proovid saada objekte, mis logistiliselt võiksid sobida, ning eks ikka natuke loodad, et projektid kulgevad ilma eriliste vaidluste ja tehniliste probleemideta. Mõistliku ajakasutuse mõttes on väga oluline, et kõik projekti
40
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook