Tartu raudteejaama poole jääv kergliiklustunnel projekteeriti sidemaja ja olemasoleva raudtee- viadukti kaldasamba tiibade vahele, sealjuures oli minimaalne vahemaa projekteeritud konstruktsiooni ja sidemaja vahel 1,4 m.
Roomiklaadur.
Tunneli kaevamine pealtvaates.
Tunneli lükkamine Lükkamistöödel eristati kolme etappi: muldkeha kae- vamine, materjali väljavedu ja tunneli liigutamine. Esmalt kaevati materjal välja, eemaldati see ja seejärel lükati tunnelit vabanenud ruumi võrra edasi. Ühe lükkamisvahemiku pikkus oli umbes pool meetrit (hüd- raulilise tungraua silindri üks käik). Kogu töö kestuse määras suuresti muldkeha kaevamise ja materjali välja- veo kiirus. Kaevetöödeks tagati tunnelis valgustus ja ventilatsioon. Kaevetehnika valiti sõltuvalt tunneli ava suurusest. Muldkeha materjal eemaldati üle vahetalade ja tungrau- dade. Kaevandatud pinnast kasutati ekskavaatori roomikute all. Tööde lahutamatu osa oli pidev geodeetiline mõõdista- mine, mis toimus vähemalt iga meetri tagant või tihemini, kui seda nõudis Petrucco vastutav insener. See võimaldas tunneli paiknemist pidevalt seirata ja teha vajaduse korral korrektiive: muuta tungraudade avalda- va jõu balanssi või kaeve ulatust. Mõõdistustöödeks paigaldati tunnelisse kontrollpunktid. Ajutise raudteesilla eemaldamine Pärast tunneli paikalükkamist eemaldati ajutine sild. Rööbasteed toestati tunneli lael ajutiste sillatalade asemel betoonpostidega.
Betoonpostid rööbastee toestamiseks.
Tunneli pealmise osa betoon.
Järgmise etapina betoneeriti postide ulatuses tunneli- pealne osa.
Kui betoon oli seitse päeva kivistunud, eemaldati toed, paigaldati ballastkillustik ja tehti toppimistööd (esialgu käsitsi).
73
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook