Igaühel on oma lugu, kuidas jõudsid tõdemuseni, et meri kutsub nii tugevalt, et tuleb merele leiba teenima minna? len sünnilt saarlane. Elasin Saaremaal Kuressaare O linnas merest 300–400 meetri kaugusel. 1967. aasta suure tormiga oli meri meie õues ja majast välja pää- ses ainult põlvini kummikutega. Meil jäi sel päeval kooli minemata. Olukord tõi palju rõõmu poisikestele, sai parvetada mööda tänavaid. Kodu lähedal asus Kuressaare jahtklubi, kus sai palju aega veedetud. Mäletan, et ega õppimiseks palju aega ei jäänud. Sündisid sügaval nõukogude ajal, mil merendus oli üks väheseid võimalusi maailma laiemalt näha. Kuidas karastusid noored meremehed tol ajal? 1971. aastal läksin õppima Tallinnasse merekooli mehaani- kuks. Esimene merereis 1974. aastal kujunes väga huvitavaks ja meeldejäävaks. Sõitsime rongiga Leningradi kaudu Mustale merele Sevastoopoli, maailma kõige suuremale purjelaevale Kruzenstern. Laevareis purjede all ümber Euroopa kestis kolm kuud ja lõppes Riias. Pärast kooli lõpetamist 1975. aastal suu- nati mind tööle tootmiskoondisesse Ookean, kuhu kuulus umbes 94 kalapüügilaeva. Laevamehaanika osakonnas võttis mind vastu vana sõjaväelane ja politruk Fjodor Silin, kes vestles kõigi tööle tulnud noorte spetsialistidega ja kellel olid kõik töötajad omamoodi arvel, nii nagu korralikul kolhoosi raamatu- pidajal kunagi. Mõni sai tol ajal kohe mehaanikuks, teised pidid enne veel prak- tiseerima. Ma nägin suhteliselt noor välja ja ta ütles mulle, et selleks, et minust saaks hea neljas mehaanik, pean esimesed karastused saama reisil katlakütjana. Esmalt tundus selline pakkumine kuidagi solvav, kuna osa noori grupikaaslasi said kohe mehaaniku koha. Hiljem muidugi juba neljanda mehaani- kuna sain aru, et selline kogemus oli eduka karjääri heaks algu- seks. Tänapäeval ei ole mehaanikutel kahjuks enam sellist jaotust, aga tol ajal käis järjestus nii: neljas mehaanik, kolmas mehaa- nik, teine mehaanik, vanem- ja peamehaanik. Tänapäeval mehaanikud sellist kadalippu enam läbima ei pea: tulemused on teadmistes ja praktilistes kogemustes igapäevatöös nähtavad. Kui pikk oli esimene laevareis meremehena ja mis on sellest kõige eredamalt meelde jäänud? Merereisid kestsid tavaliselt pool aastat. Esimese reisi tegime Kanada rannikule. Püüdsime kala, ilmselt turska ja mereahve- nat. Seal puutusin esmakordselt kokku ka mere karmima poolega, kui sattusime nädal aega kestnud orkaani kätte. Noore sõitjana ma ei olnud ohtu varem sellisel kombel tajunud. Lained olid kirikutorni kõrgused. Merehaige ma kunagi otseselt olnud ei ole. Mul on olnud paha olla, aga oksendanud ma ei ole. Illuminaatorid kästi metallkatetega kinni katta ja kõik pidid püsima oma kajutis. Välja oli keelatud minna, tohtis ainult vahti pidada. Sellega seoses juhtus aga huvitav lugu. Elasime koos kolme motoristiga ühes kajutis. Seltskond oli tol ajal rahvusvaheline – oli venelasi, valgevene- lasi, moldaavlasi, hästi palju ukrainlasi. Kui laevas oli 93 mees- konnaliiget, siis hea oli, kui nendest viis olid eestlased, tavaliselt oli kas kolm või neli.
Riina Kallas Transpordiameti taristu haldamise teenistuse laevastikuosakonna juht Talvi Simmo plaanib minna pensionile, kuid Saaremaal pensionipõlve nauti- misest ei pruugi suurt midagi välja tulla, sest elu söödab pidevalt ette põnevaid tegevusi, milles kaasa löömisest on raske keelduda.
Transpordiameti laevastiku- osakonna juhina vastutab Talvi laevaperede mehitamise ja laevade tehnilise seisukorra eest.
Esimese reisi tegime Kanada rannikule.
Püüdsime kala, ilmselt turska ja mereahvenat. Seal puutusin esmakordselt kokku ka mere karmima poolega, kui sattusime nädal aega kestnud orkaani kätte. Noore sõitjana ma ei olnud ohtu varem sellisel kombel tajunud.
9
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook