ui jää ära sulas ja suurem vesi minema voolas, oli maa „tühi K ja paljas“¹. Kuid mitte kauaks. Peatselt, nii umbes 11 000 aastat tagasi leidsid inimesed tee siia, Läänemere kaldale. Nad tulid taimestiku ja loomastiku järel mööda jõgesid, metsi ja lagedat tundrat, sättisid end elama suuremate ja väiksemate veekogude kallastele, jõudsid mere äärde ja saartele. Sisse tallati rajad, mille kaudu mindi lõkse tühjendama või laagripaika; neid mööda toodi ka kaugelt lõunast tooret tööriistade tegemiseks. Möödusid aastatuhanded. Hakati loomi kodustama ja põldu harima ning edaspidi kulgesid külast külla teed „kesk nurmi täis valmivat vilja“ või läbi paksu laane, kus ulusid hundid. Tihedam asustus tekkis kohtadesse, kuhu oli kergem ligi pääseda ja kaupa tuua. Kasutusel olid suvised teed, taliteed ja veeteed. Teed ja muistised Arheoloogiapärandiks nimetatakse inimtegevuse tulemusena tekkinud kihte, asju ja nende kogumeid, mis on maastikule lades- tunud sellel ajal, kui inimene seal tegutses. Selliseid kohti kutsuvad arheoloogid muististeks. Kiviaegseid asulakohti, pronksiaegseid kalmeid, rauaaja linnuseid, keskaja kabelikohti jms ei teki juurde, mistõttu on oluline iga arheoloogiline paik ära tunda, et seda uurida. Mida kaugem minevik, seda tagasihoidlikum on olnud siinkandi inimasustus, mistõttu on kihid seda katkendlikumalt säilinud ja seda raskem on ammuse aja jälgi maastikult avastada. Nende avastamisega ei oleks iseenesest kiire, kuid võrreldes varasemate sajanditega on praegune ühiskond maastiku ümberkujundamisel väga võimekas. Kaevamiseks ja kuhjamiseks on meie käsutuses suured masinad. Inimtegevuse mõju arheoloogiapärandi säilimi- sele on tohutu suur. Teede ääres on arheoloogiamälestisi palju ja see annab sageli tunnistust tee väärikast east. Teisalt kõneleb teeäärsete muististe hulk sellest, et arheoloogiapärand ilmneb kõige sagedamini tee- ehituse käigus. Võib öelda, et mälestiste levikukaardid peegeldavad ühelt poolt kultuurmaastiku ajalist sügavust, kuid teiselt poolt uurimisseisu: kui kaitse all olevaid mälestisi mingis kohas ei ole, ei tähenda see, et ei oleks seal midagi olnud – varasemate inimeste tegutsemisjälgi pole võib-olla veel lihtsalt üles leitud. Tee-ehitus paljastab jäljed muutunud maastikust Ruum meie ja esivanemate ümber on sama, ehkki selle kasutus ja väljanägemine on aja jooksul muutunud. Kiviaja küttide ja korilaste
Varasemate ühiskondade töid ja tegemisi peab tundma, sest ainult nii saame aru inimühiskonna teekonnast minevikust tulevikku. Teeäärsed muistised pakuvad muinsuskaitsjatele palju põnevat. Selleks, et ühest küljest väärtuslik talletada, aga teisest küljest ka tee valmis ehitada, on mitmesuguseid võimalusi.
Foto: Raido Roog
¹ 1 Ms 1:2
Foto: Villu Kadakas
Valmaotsa kiviaja asula arheoloogilise kultuurkihi markeeringuga.
91
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook