MAA
2019.–2020. uuriti Järvamaal Sargveres kergliiklustee ehitamise käigus keskaegset asulakohta, kus arheoloogid tuvastasid mitme hoone jäänuseid, samuti kraave ja teisi rajatisi, mis räägivad maa- kasutusest, piiridest külas ja paljust muust. Matmispaigad Ammuste inimeste maastikukasutus oli väga mitmekesine: teed viisid põllule ja metsa, pühapaika ja nõupidamiskohta, turule ja kalmudele. Kui pronksi- ja rauaaegsed kivikalmed on praegusel maastikul kamardunud ega pruugi kogenematule silmale üldse heinamaal või metsas märgatavad olla, siis Jõelähtmes avaneb maanteel sõitjatele enneolematu kalmeväli: 1980. aastate esimesel poolel tuli arheoloogidel Tallinna–Narva maantee neljarealiseks ehitamisel avastatud kümned pronksiaegsed kivikirstkalmed läbi uurida. Kivikirstkalmetesse maeti ajavahemikus 1200–400 aas- tal eKr Kuna tegemist on meie ala vanimate haudehitistega, siis rekonst-rueeriti need tee kõrval pilkupüüdvaks välinäituseks.
veekoguäärsed elupaigad on praeguses maastikus sageli sügaval sisemaal, sest toonased veekogud võivad olla kuivanud. Näiteks meile kõigile Hollywoodi mäena tuntud voor Valmaotsa külas Tallinna–Tartu maanteel oli kunagise Suur-Võrtsjärve rand, mille laugetel nõlvadel on säilinud kiviaja inimeste asulapaiga arheoloogi- line kiht. Põllumajandusele üleminekul muutusid inimesed paiksemaks, tekkisid põliskülad, millest nii mõnedki on juba 1000–1500 aastat vanad. Kõiki kunagisi asulaid ei ole alles: seal, kus ammustel aegadel oli terve küla, võib praegu laiuda põld. Harjumaal Rae vallas Jüri ringi kohal oli külasüda juba meie ajaarvamise esimestel sajanditel. See leidis oma lõpu 17.–18. sajandil, kui paljud vanad külad mõisa- põldude laiendamisel mujale koliti. 1985.–1989. aasta tee-ehitus- aegsete arheoloogiliste kaevamiste käigus leitud ja uuritud hoone- põhjad ja kaevude jäänused rekonstrueeriti ja seati tee kõrvale kõigi- le vaatamiseks. 2020. aasta suvel läbis ekspositsioon uuendus- kuuri.
Vaade Jõelähtme kivikalmetele 1984. aasta juunis.
Jüri ringi kohal oli külasüda juba meie ajaarvamise esimestel sajanditel.
Foto: Helena Kaldre
Foto: R. Kärner, Muinsuskaitseamet
Eelmisel aastal tehti tee rekonstrueerimistöid Võrumaal Vaabinas, kus 1960. aastatel rajati uus maantee otse läbi mõisa pargi ja lagunenud peahoone. Nüüd kavandati kurvi laugemaks ehitamist, mistõttu tuli kaevata lahti tee nõlvades peitunud ehitusjäänused. Oletatavasti paiknes samas kohas juba keskajal väikelinnus, kuid sellega seonduvaid rajatisi ei leitud, küll aga avastati varauusaegne mõisahoone, mida Lõuna-Eestis polegi kuigi palju varem saanud uurida.
Aastatuhandete jooksul on matmiskombestik muutunud – lahku- nud kodakondseid on maetud nii põletatult kui ka põletamata, juba mainitud maapealsetesse kivikalmetesse või liivast kuhjatud kääbastasse. Igal ajastul on kaevatud ka lihtsaid maahaudu. Sageli asusid matmispaigad küla lähedal mõnel teeäärsel liivasel künkal. Sellised külakalmed ongi asulakohtade kõrval peamised muistised, mida tee-ehitusel avastatakse. Saaremaal Salmel avastati 2008. aastal kergliiklustee ehituse käigus väga eripärane matmiskoht – sajandi leiuks nimetatud eelviikingi- aegne laevmatus (u 750 aastat pKr). 2009. aastal kaevasid arheo- loogid Ida-Virumaal Kukrusel maantee ehitusel avastatud kalmistult välja kümneid muinasaja lõpusajanditel (12.–13. saj) maetud mehi, naisi ja lapsi. Samal aastal uuriti ka Raplamaal Arankülas raudtee- ületuskoha turvalisemaks ehitamisel ilmnenud 17. sajandi külakal- mistut. 2018. aastal võeti käsile keskaegne ja varauusaegne (15.–17. saj) matmispaik Harju ja Järva maakonna piiril Saarnakõrves, uue Tallinna–Tartu maantee ehitusel. Varsti pärast seda leiti, et ehitatav kergliiklustee läbib Tartumaal Kodaveres keskaegset kihelkonna- kalmistut, mis oli viimase paari sajandi maastikumuutuste käigus sootuks ununenud.
Tee rekonstrueerimisel Vaabinas paljandus varauusaegne hoone.
Foto: Ulla Kadakas
92
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook