1999–2021
178
3%
1994–1999
1925–1940
868
1345
Kahtluseta on aga seni suurim projekt olnud Rail Baltic, mille puhul tehti 2013. aastal kõigi trassialternatiivide arhiiviuuringud, 2015. aastal trassi- koridori arheoloogiline leire ja edasistel aastatel leire käigus avastatud kohtade uuringud. Nii on ehitustööde käigus muististe avastamise ja graafiku segipaiska- mise võimalus üsna väike.
13%
20%
1964–1993
4325 64%
Joonis. Kaitse alla võetud muististe arv ja osakaal aastatel 1925–2021 Allikas: Muinsuskaitseamet; Ulla Kadakas.
Esmalt tuleb läbi töötada arheoloogiaarhiivides talletatud leiukohtade ja uuringute info, sealhulgas alates 2011. aastast Muinsuskaitseametisse koonduv leidude ja leiukohtade andmestik. Muististeni võivad juhatada ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi teated ja Eesti Keele Instituudi teadlaste koostatud kohanime- raamat, kus leidub palju teavet asustuse ajaloo kohta. Veel üks suur andmekogu, mis aitab maastikku ana- lüüsida, on ajaloolised ja tänapäevased kaardid, orto- fotod ja kaldaerofotod, mille kaudu saab hinnata viimaste aastasadade maastikumuutusi. Näiteks 19. sajandi lõpu kaardid ja ka veel 1940.–1950. aastate aerofotod anna- vad teavet maaparanduseelsete maastike kohta. Põllu- majandusliku maakasutuse uurimiseks on möödapääs- matult vajalikud ka mullastikukaardid. Väärtuslikuks infoallikaks on viimastel aastatel järjest paremini kättesaadavaks muutunud kaugseire andmes- tik, eriti Maa-ameti aerolaserskaneerimisel kõrguspunkti- de põhjal tehtavad maapinna kõrgusmudelid. Nende abil tulevad eriti hästi nähtavale kunagised rannajooned ja jõesängid, aga ka linnamäed, kunagised põllusüsteemid, kalmed ja teised inimtekkelised pinnavormid, mille ulatust on maastikul palja silmaga sageli raske näha. Läbi töötatud andmete põhjal saab teha väliuuringu – arheoloogilise maastikuseire ehk leire, et avastada ja kaardistada pinnasekihid, kus leidub arheoloogiapärandi elemente (nt ehitiste jäänused, esemed ja nende katked) või mille koostis viitab võimalike arheoloogiliste väärtus- te olemasolule (nt põlenud kivid, luutükid, söeterakesed). Leire käigus uuritakse maastikku väikesemahuliste kae- vamiste, mullapuuri ja otsinguvahendite (metallidetektor, georadar jms) abil, küntud põllul ka pinnaltkorje meetodil.
Luustik Kukruselt.
Foto: Marko Usler
Tänu arheoloogilistele uuringutele saame teada, kes nendesse kohtadesse maetud inimesed olid, mida nad sõid ja jõid, milline oli nende tervis, mis haigusi nad põdesid. Samuti võime teha järeldusi, milline oli nende kogukonna elu- korraldus, mida tehti ja usuti, mida peeti pühaks jne. Arheoloogiapärand arvudes Parim viis säilitada maastikul arheoloogilisi muistiseid on need kaardistada ning võtta seaduse alusel riigi kaitse alla, sest nii jõuab teadmine muistise olemas- olust teadusringkondadest kaugemale ning uute ehitiste või rajatiste kavanda- misel saab nendega arvestada. Eestis võeti esimene muinsuskaitseseadus vastu 1925. aastal. Kui teise maailmasõja puhkemise ajaks oli riigi kaitse alla võetud veidi üle 1300 muistise, siis praeguseks on see arv viiekordistunud. Viimase 20 aasta jooksul on arheoloogid ja hobiotsijad leidnud üle 1500 muistise, millele lisandub igal aastal veel 50–100. Peale nende, mis on juba teada – olgu nad juba mälestisena riigi kaitse all või veel mitte –, varjab maapõu loodetavasti ka palju varasemaid inimtegevuse jälgi: muististe arv ja levikukaardid räägivad selgelt, et paljudest aastasadadest ei tunne me veel ühtki muistist. Arheoloogiapärandi prognoosimine Arheoloogiapärandit võib olla kõikjal, kuid tänu senisele uurimisele on nende kindlaid paiknemiskohti paljudel puhkudel võimalik prognoosida. Prognoosimise eelduseks on erialane ettevalmistus ehk arheoloogiaallikate tõlgendamise oskus. Põhilisteks töövahenditeks on sealjuures arhiiviallikad, mitmesugused kaardid, kaugseire andmed ja maastiku-uuring.
93
TEEJUHT / NR 2
Powered by FlippingBook