VESI
maandumisplatvorm helikopterile, seda sai kasutada merepäästes jne.
lapselapsi ootama. Mis sa edasi teed? Puhkan. Õpin. Olen tõesti täiel rinnal rõõmu tundnud võimalusest puhata ja olla perega koos. Tegin lõpuks ära ka CE-kategooria juhiloa, et vajadusel saaks haagist vedada. Mul on vahetevahel vaja liigutada oma vanatehnikat, CE on vajalik. Tsiviillaevandus, reisi- ja kaubalaevad mind tõesti ei tõmba, ja ega ma tänasel päeval niisama saakski tööle minna, mul on ju ainult väikelaevajuhi paberid. Kaitseväes sisemiselt olin mereväe vahi- ohvitser ehk laeva komandör, aga et hariduse omandasin Rootsi akadeemias, siis pole mul ka luba tsiviilis laeva juhtida. Tänapäeval on kaitseväes saadav haridus võrdsustatud ja saad soovi korral ka tsiviillaevale minna. Ma saaksin tsiviiltüürimehe paberid muidugi tehtud, aga ütlen ausalt – mind üldse ei tõmba! Purjetada tahan, unistus oma purjekast on olnud kümme aastat. Pensionile ma muidugi ei jää. Uus töökoht on ka olemas (loo tegemi- se ajal ei ole pressiteadet veel väljas, sestap jätame siinkohal Saska uue ameti täpsustamata), see on otseselt seotud laevaehitusega ning Eesti võimalustega end maailmas merekaitse valdkonnas tões- tada. Ma tegelen uues ametis uurimisprojektiga, et selgitada välja, kui kau- gele saab minna autonoomsete sõiduabidega merel, seda nii tsiviilis kui ka sõjaliselt. Mind on kutsutud mitmele poole, aga ma tahan oma teadmisi rakendada Eesti heaks, ja kui siis midagi veel üle jääb, vaa- tan edasi. Purjekaid vahtisime sinuga Rootsi müügikeskkondadest tõepoolest juba aastaid tagasi, aga mõtteks see jäigi – mõlemal kiire muutuste aeg. Nüüd siis on sinu kaunitar Eestisse jõudnud? Tean seda, sest me rääkisime sinuga siis, kui sa Rootsi alust tooma reisisid ja hiljem korraks, kui olite juba oma purjekaga teel Eestisse. Jah, purjekas on Eestis. Otsus langes Bustrom B31 kasuks. Number 31 tähistab jahi pikkust: 30,64 jalga ehk 31 jalga ümardatult. 9,7 meetrit ümberpanduna. Just paras, et Laevastiku Ohvitseride Klubis purjetamist harjutada saaksime. Tõe huvides: see ei ole minu purjekas, vaid ostetud n-ö kamba peale, klubile. Igaüks meist suhtub sellesse loomulikult kui oma alusesse, muidu asi ei toimi. B31 on sündinud 1974. aastal ning sel on oma lugu, miks ta valisime. Nimelt on alusel 50 aastat olnud ainult üks omanik, kes ostis laeva 25-aastaselt „kitina“ ehk käsitöökomplektina, pani selle ise kokku ja on sealt alates sõitnud ja hooldanud. Nüüd on ta 75-aastane! Ja 1974-ndast on pool sajandit. Plastikalusega võiks mis iganes juh- tuda selle aja peale, aga see konkreetne B31 on väga hästi hooldatud ja korras. Nägin kuulutust juba ammu , siis ei saanud omanikuga isegi ühen- dust – kuulutus oli, aga kontakti ei saa, jäi mulje, et ega ta vist väga müüa ei taha. Ma ei jätnud, saatsin oma rootsi sõbra mehele ukse taha, sõber vaatas aluse üle, kiitis heaks. Rääkisime asjad kokku, omaniku ainus mure oli, et kui müüb, siis peab olema kindel, et
Minu meelest oli Pitka lammutamine äärmiselt rumal otsus, me pole tänaseni oma tervikut taastada suutnud, Vambola on poole väiksem ning vähema võimekusega. Sellise valiku ees seistes oli sõjalise võimekusena kahtlemata miinitõrje tähtsam ja seega sunniti mere- vägi suutlikust alusest loobuma. Kõrvaltvaatajale tundub, et sa oled olnud alati mereväe ülem, kuigi teenistuskäiku lugedes oled sa suurema osa ajast olnud siiski staabis ja laevastiku pealik. Alati, kui oli kedagi rääkima vaja, leiti sind ja pandi sõnakana kaamerate ja mikrofonide ette – ju sellepärast see mulje. Ma olen seni kõige pikemalt teenistuses olnud mereväe ülem. Kui tavaliselt on aeg maksimaalselt viis aastat, siis mina olin ametis seit- se aastat ja neli kuud. Minu meelest saadakse meil ülemateks liiga noorelt, eks see edaspidi muutub rohkem euroopalikumaks ka siin. Mulle pakuti edasi liikumiseks mitmeid variante, aga otsustasin, et jään Eestisse ning nii see teenistus ka tavalisest pikem sai. Tegelikult võin ju tehtuga rahul olla. Laevastike liitmine on lõpusirgel, 3B Naval Vision 2030+, mis liidab tulevikus Baltimaade merekaitse- võimekuse tervikuks ning kus Eesti on juhtrollis, on samuti tulemus- likult edasi liikunud. Koos tegutsemise jätkamist oleme planeerinud 2017. aastast alates, idee sai Baltronist alguse, et teeks uut Baltroni, aga teeks sõjaliselt võimekama. Miski, mida saanuks paremini, on laevastiku ühtlustamine – kõik need aastad on erinevate Euroopa Liidu fondide toel ja kahtlemata parimate poliitiliste otsuste seisukohast soetatud aluseid, lennukeid ja helikoptereid. Üldpilt aga on kirju, puudub süsteem. Kui oli raha, osteti. Nii on iga laps ise nägu, aga see pole väga hea. Mereväel on täna kaheksa alust, kokku kuus erinevat laevatüüpi. Naval vision võiks olla selge: kaks laevatüüpi, väike ja suur, millega saab täita nii tsiviil- kui ka sõjalisi ülesandeid. Ideaalis võiksid kolmel Balti riigil olla sama tüüpi alused. See võimaldaks süsteemipõhist väljaõpet, ühist hooldust ning kulude kokkuhoidu. Samuti võiks kolmel riigil olla ühised väljaõppekeskused: Baltroni ajal olid kõigis kolmes omad tugevused. Eestis sidekool, Leedul kahurihooldus, lätlastel sonarikeskus. Praegu on eraldi tegutsedes küsitavusi: näiteks sonarioperaator saab meil kaks tundi klassis teooriat, seejärel istub 200 tundi kõrval praktikal ja vaatab. Kujutage ette, et näiteks tsiviillennunduses käiks piloodi väljaõpe nii, et paar tundi teooriat ja siis istub inimene 200 tundi pilootide vahel ja lendab kaasa. Ühine väljaõppekeskus annaks rohkem võimalusi, haridus parem, oskused paremad. Ühel väikeriigil ei ole rentaabel kogu keskust ise ülal pidada. Ametlikult oled sa nüüd teenistusest välja arvatud ja „pensil“. Said äsja 50 ja tavalise inimese jaoks kõlab nii varane pensionile jäämine nagu imelugu. Sind tundes – no üldse ei taha uskuda, et sa tõmbad villase pleedi põlvedele ja hakkad
10
TEEJUHT / NR 11
Powered by FlippingBook