lue Sparrow esialgne plaan oli saada auhind keskkonna- B säästlikkuse eest ning seda taheti saavutada uudse mater- jalikasutusega, milleks oli lina – täpsemalt öeldes püüti valmistada komposiitmaterjal linast. „Kuna keegi pole seda varem teinud, siis oli meil palju, mida ise õppida. Saime oma linast drooni valmis ja lendu, kuid mõned päevad enne võistlust kukkus see test- lennu ajal alla. Pole hullu – juba teame, mida järgmine kord paremini teha,” räägib meeskonna juht Miron Šois optimistlikult. Kui teiste jaoks oleks ehk tundunud ootamatu olukord – saada tea- da napp aeg enne võistlust, et droon ei püsi õhus – äärmiselt kriiti- line, siis Eesti tudengid tegid kiirelt teoks plaani B. „Läksime siis teist teed ja valmistasime drooni klaaskiust, millest olime varem juba prototüübi ehitanud. Meile sai droonitootmine lõpuks nii selgeks, et ehitasime uue lennumasina valmis kolme päevaga,” muigab Šois. „Ehk siis mõne päevaga, kuigi poole aasta pikkuse kavandamisega, saime valmis võistluse kõige lennukõlblikuma drooni! Ka kohapeal olnud suurfirmade esindajad, näiteks Airbus, kiitsid meie drooni välimust ja kvaliteeti. Just lamineerimise koha pealt ei suudetud uskuda, et tudengid selle valmistasid.” Tegelikult mahtus võistlusepäevade sisse veel närvikõdi, nimelt pagasiprobleemide tõttu ei olnud Blue Sparrow meeskonnal võistlu- sele jõudes veel drooni – see jõudis kohale alles võistlusele eelne- nud ööl. Algul oli võistlejatel stress üsna laes, sest teised mees- konnad nokitsesid usinalt oma masinate kallal ja nemad pidid liht-
Inseneride kasvulavana on praeguseks väga tuntud nii Tudengivormel kui ka Solaride, kuid lennunduse valdkonnas haigutas tühimik. Blue Sparrow projekti taga on Lennuakadeemia eri valdkondade 12 tudengit ja loodetavasti tuleb neid juurde. salt pealt vaatama. Üsna pea saadi aga Šoisi sõnul aru, et aga endal ju polegi vaja midagi oma drooni kallal nokitseda – masin sai valmis juba Eestis. See tuli lihtsalt kastist välja võtta, kaks tiiba kere külge panna ja droon oligi valmis lendama. „See oli paras üllatus, et olime viimased, kes drooniga kohale jõudsid, aga esimesed, kes lendama said! Kohapeal nägime ise ka, et meie õhusõiduk on nii-öelda kõige rohkem valmis toode. Võistlema tulnud meeskondade pädevus ja oskused varieerusid seinast seina,” räägib Blue Sparrow juht. „Aga nii hea oli näha, et Eesti tudengid on tõesti ühed pädevamad kogu maailmas! Arvasin, et esimest korda võistel- des võime jääda tahaplaanile, kuid selgus, et paistsime silma.” Aga kuhu jäi siis esikoht? „Tegelikult oli Inglismaale minek ainult üks osa võistlusest. Põhjali- kult hinnati ka meie koostatud dokumente, mida oli vaja esitada eri tähtaegadeks. Olime õhusõiduki nii-öelda paberil valmis saanud oodatust hiljem, seega panime kogu ressursi drooni ehitamisele ning jäime dokumentatsiooni vormistamisega ajahätta,” selgitab Šois. Ehk siis kuigi oldi võistluse regulatsioonidega igati kooskõlas, ei jõudnud kõik vajalik soovitud kujul õigeks ajaks paberile.
105
TEEJUHT / NR 11
Powered by FlippingBook