Staabi- ja toetuslaev Admiral Pitka saadeti 2005. aasta mais esimest korda NATO missioonile kiirreageerimisjõudude koosseisus. Laeva koman- dör Jüri Saska oli siis leitnandi auastmes.
Kui kannad vormi, siis on teatud tõekspidamiste pakett ikkagi kaasas.
Nn pehmed väärtused on ühiskonnas järjest rohkem au sees. Ei saa pahaks panna, kui noored mehed tahavad pere juures olla, lapsi kasvatada. Mõni neist tuleb ehk teatud aja pärast ikkagi ametisse tagasi ja hakkab karjääri ehitama. Sinu pere- lugu on aga nii erakordselt äge, et ma lihtsalt sunnin sind seda siin rääkima. Enamuse sellest jätan ma enda teada nagunii. Eglega (abikaasa) oleme koos olnud 47 aastat, suviti olime üle heinamaa lapsed vana- emade juures Adaveres – meie vanaemad elasid üksteisest 500 meetri kaugusel, suhtlesid ning meie mängud käisid üheskoos. Mina otsustasin juba kolmeaastaselt ära, et Eglest saab minu naine, temale jõudis see arusaam umbes 16 aastat hiljem. Eks meie sugu- seltsid ole ka läbi põimunud, Puiatu küla ja Pajusi on hõimlasi täis, kellegi tädi on käinud kellegi emaga samas klassis Adavere koolis jne. Meie saime kokku suvel vanaemade juures. Tõsisemat paariplaani hakkasime pidama enne, kui ma sõjaväkke läksin. Esimest korda jul- gesin Egle endaga välja kutsuda, kui sõitsin Jõgeva külje alt kapsa- taimi tooma. Tegin asja põnevaks, ei öelnud, kuhu lähen, ainult „tule kaasa“. No ja ta tuli. Romantiline kevadine kohting, kapsataimi too- ma. Mu ema-isa pidasid põldu ja arulagedas koguses loomi, meie suhe Eglega arenes päris tormiliselt – enne ajateenistust vast aasta aega käisin iga päev Žiguliga kaks korda ööpäevas Tallinna eri asutus- tesse liha ja aedvilju vedamas. Rummu vanglasse viisin ka. Tavaline tuur oli selline: neljast öösel hakkasin sõitma esimese koorma järe- le, seitsmest jagasin laiali, teine koorem kella kolmest ja siis jäin ööseks Tallinna, Egle juurde. Ja neljast jälle üles ja koju tagasi koor- mat peale võtma. Ametlikud numbrid ütlevad, et me oleme koos olnud 31 aastat, teineteist teadnud 47 aastat. Ma loodan, et lugejaid panevad need numbrid mõtlema. Minu kogemus Pitkal sinu komandörikäe all kaasa sõites on maruli- selt positiivne: mäletan, kuidas sa oma perest ja abikaasast rääkisid, meeskond oli ka sinu nägu, põhiväärtusi hindav, enamusel pered ootamas. Paar aastakümmet hiljem on sinu mehed ikka enamasti oma perede juures. See on erakordne, kui ümberringi käib hoogne puntratants, kõik kõigiga, kärgpered ja muud moodsad toredused. Mis on hea koos olemise valem? Mereväelasi on ka nii- ja naasuguseid, aga üldiselt jah, kui kannad vormi, siis on teatud tõekspidamiste pakett ikkagi kaasas. Me Eglega pole kindlasti mingi ideaalmudel või üldse mingi mudel, et mina olen mereväes ja otsustasime nui neljaks ühiskannatamise ette võtta. Meil olid paika pandud teatud verstapostid. Näiteks: enne lapsi ei tule, kui on oma kodu. Teiseks: kui on lapsed, siis mina nende õrnas eas merele ei lähe.
Sel ajal kui mina olin merel, Egle niisama põlle ei itkenud. Käis koolis. Elu ei ole nii, et lähed paari, saad lapsed ja siis ühel päeval avastad, et kogu oma elu jäi elamata. Kõik maailm nägemata, koolid tegemata, kõrtsid käimata – ei, asjad tuleb panna järjekorda ja sellest kinni pida- da. No ja olgem ausad, kaaslane peab ka olema hästi valitud. Ma tulin ju linna kui olin autojuht. 19-aastaselt absoluutselt ei mõelnud, mis on kümne-kahekümne aasta pärast. Ja siis Egle ütles, et kui ma kooli ei lähe, on see suhe otsas, sest meil pole 20 aasta pärast teineteisega mitte millestki rääkida, autojuhina pole sul mingit varianti karjääri mõttes. „Kas võtad tuule tiibadesse või kukud alla!“ Pani mõtlema küll. Ja tegutsema. Läksin Tallinna Tehnikaülikooli (praegu TalTech) ettevalmistuskursustele. Aru ei saanud mütsigi, selline tunne, et kilp- konnad panevad ka ukse alt lendu. Siis tuli ettepanek Rootsi akadee- miasse minna ja see oli nagu päästerõngas – ise rahul, naine rahul. Nii et kui nüüd tagasi vaadata, mul läks nii, et „Teele ütles“, tuleb min- na meremeheks ja mina läksin. Ülejäänut võib lugeda CV-st. Tähistasite Eglega koos äsja oma sajandat juubelit. 50+50. On puhas kokkusattumus, aga väga märgiline, et uus alus Brainstorm on aastast 1974. See on teie aasta. Seda kumma- lisem, et aeg, kust me pärit oleme, on tänaseks teatud mõttes „vana aeg“ ja sealt tulev tehnika vanatehnika. Kuigi kõik me, kes me vanu autosid, laevu, rattaid fänname, tuleme oma lapse- põlvest, on ühisnimetajaks vanatehnika. Sa oled vanatehnika huviline, Jüri. Ja ma usun, et me lugejatel on tore teada, millist vanatehnikat sa treileriga vead, sest CE load on sul nüüd olemas? Jaa, mul on kuuri all üks JAWA, mis on 1969. aasta oma. See on mul lapsepõlve trauma, JAWA-d on mulle kogu aeg meeldinud. Selle konkreetse ostsin kümme aastat tagasi, pole seda musta numbri peale restaureerinud, on sellisena ka täitsa ilus ja las olla. Võib-olla kunagi otsustan, et teen nii korda, et saan musta numbri külge kruvida. JAWA ostsin muuseas Pullilt enne, kui mul isegi tsikliluba oli. Enne seda oli kaks lääne mootorratast, Hondad. Need tõin, et teen korda ja müün maha, kogun väikest kapitali vanatehnikaga jätka- miseks. No läks nagu ikka, ei saanud ma sealt midagi. Projekt „ostan, müün ja kahetsen“. Siis on mul „maanteemuhk“ ehk ZAZ-965. Selle ostsin 2017. a ja seda olen putitanud, kevadeks võiks saada asi. Ka heas mõttes hinge- lähedane sõiduk ja kah aastast 1969 – see pole nii plaanis olnud, aga no saan öelda, et tehnika on meil vana, me ise ikka kõvasti nooremad, 74. aasta mudelid.
13
TEEJUHT / NR 11
Powered by FlippingBook