VESI
soovi elustada merendusajaloo üht kuulsamat rituaali. Liikudes edasi ekvaatori kursil, valmistusime selleks sündmuseks suure põhjalikkusega. Täpselt null laiuskraadil, kus meri ja taevas ühinevad ning tõeliseks meremeheks sündimise müsteerium alguse saab, pumbati laeva soolast vett otse ookeani südamest. Kõik mehed ja naised kogunesid messiruumi, kus nad rivistati üles nagu mõni omaaegne Napoleoni armee, valmis silmitsi seisma oma mereisa, Kapten-Neptuniga, kes oli valmis uustulnukaid väärikalt pühitsema. Viimased paigutati üksteise kõrvale ritta, kus kapten ristimist toime- tama hakkas. Mehaanikud valmistasid igale laevapere liikmele ette kruusitäie merevett otse ekvaatorilt – vedelikku, mis pidi sümboli- seerima maailmamere jõudu ja nende vastupidavust. Kõrvale anti igale julgele meremehehakatisele tükike kuueaastast, päästepaadis säilinud toiduratsiooni, mis oli oma vanust ja väärtust demonstree- rinud paremini kui mõni hea vanaaegne viski. Lisaks sellele serveeriti veel Filipiinidelt pärit kohalik maiustus, et ka kulinaarne pool oleks kenasti kaetud. Kapten, kes esindas Neptuni vaimu väärikusega, mida tema positsioon nõudis, esitas meile meie kohustused ja keelud. See oli muljetavaldav loetelu, mis tuletas meelde, et tõelise mere- mehe elus pole midagi juhuslikku ega kerget. Kuigi loetelu oli pikk, jääb mulle igaveseks meelde üks oluline meremehe seadus: „Ikka rõõmsa meelega üles ja kurva näoga magama.“ See elutarkus võib esialgu tunduda nukrana, kuid kes on merd sõitnud, teab, et see on puhas tõde – merel on emotsioonid hoopis teise tähendusega ja tihti dikteerib meeleolu meri ise. Ükshaaval kutsuti laevapere liikmed kapteni laua ette, et kinnitada oma truudust merele ja tema sea- dustele. Pärast pidulikku tõotust tuli kohe asuda tegutsema – ühe lonksuga tuli alla kugistada ekvaatoriaalne vesi ning ilma ühegi grimassita ja hammustamata ära süüa kogu „Rootsi laud“, mis meile anti. Seejärel ulatas Kapten-Neptun sertifikaadi, mis tunnistas, et nüüd ollakse tõeline meremees. Sellega koos tuli õnnistus headeks meresõitudeks, soosides kolme purjerehvi tuult ja luba alatiseks ekvaatori ületamiseks. Veel mõningate meestega ronisime masti tippu, täiustades ristimist oma laeval. Nüüd võisime tõdeda, et oleme tõelised meremehed, mitte poisihakatised! Laeva peal, kui päike loojub ja ookean laotab oma sinise vaiba lõpmatusse… Kapten, kui vana meredevaim, tõstab käe ja kutsub Neptunuse, merede valitseja, laeva pardale. Vana meremehe kuju ilmub, soolast karastunud habemega. Kõik seisavad rivis, meri sosistab salajasi lugusid ning laine tõstab laeva õrnalt nagu ema kätel. Rituaali lõpuks tõuseb kuu kõrgele, hõbedane valgus peegel- dub rahutul veepinnal ja Neptunus annab neile oma õnnistuse, märkides nad meremeeste vennaskonna täisväärtuslikeks liikme- teks. Kõik laulavad vanu merelaule, tuul kannab meloodiat üle lõputute lainete, ühendades mineviku ja oleviku. Nii jääb traditsioon igaveseks meredele, põlvkonnast põlvkonda, tähistades mees- konnavaimu ja igavest jõudu.
Kes aga ei teadnud seda vahet, laskis madrusel odavamat teed pidi minna. Hea oli, kui omal suurt habet ees polnud, tulenevalt sellest, et habemeajamisvahtu aga polnud, ning odavama variandi puhul kasutati ka tõrva ja muud sodi, mis parasjagu kokku segati. Pärast seda maha kaapides oli tegemist kui palju, aga henseldamata jääda oli meremehena mõeldamatu. Mõningatel juhtudel, peale Neptuni loetletud mereseaduste nõustu- misega ja nende tunnustamisega, kukutati ristitavad otse vanni, mis olevat olnud nende istumise all peidus või siis nähtavana. Ristimisel vanadel aurulaevadel oli ka mõningatel juhtudel tavapära hõigata korstna sisse kolm korda, kuni siis madrustest keegi vasta korstnat lõi ning terve sade näkku kukkus uuele laevapoisile. Loota võis, et peale seda lastaksegi lõpuks pesema, kel habe juba aetud. Olles pestud, kammitud, arstlikult läbi vaadatud, õnnistatud merejumala Neptuni poolt ning õigejagu kuradite koerustükke alla neelanud, võidi sind tunnustada lõpuks tõeliseks meremeheks. On ka traditsioon, mis kohe eriti karm teha on: kiilu alt kolm korda läbi tõm- mata, olles ise kinni seotud trossi või köiega. Kui aga juhtus, et üks otsadest katki läinud siis oli enamjaolt meeskonna liige ka kadunud. Tihtipeale purjetas laev piisava kiirusega, et mitteosav ujuja eluga ei pääsenud. Seda rituaali võisid meremehed karta küllaga, et üht meest liikuval laeval kiilu alt läbi tõmmata ilma paanikasse sattu- mata. Paljud korrad neist kindlalt ole lõppenud saatusliku õnnetu- sega, kuid ilma selle läbimiseta, polnud uus poiss tõeline laeva- pereliige. Tõmmati veel ka ploki abil laeva mastitippu kolm korda ning alles siis anti tunnustus kätte. Eesti Rahvaluule Arhiivis on 1930. a pärit tekst, milles Leida Lepp räägib meremeeste henseldamisest, kus on loetletud meremeeste kohustused järgmiselt: „Meremees peab kirikust mööda minema ja kõrtsi sisse astuma. Kui iial minnakse avalikust majast mööda ning nähakse naisterahvaid aknal, siis peab kõhe sisse astuma. Sugu- haigus peab meremehel olema. Kaptenil ei tohi meremees iial vastu hakata. Nälga peab meremees kannatama ning nurisemata kõik kohustused täitma.“ Peale ristimist võtavad ristitud meremehed suuna kapteni juure kajutisse ning küsivad: „Kus kurss?“ Kapten annab siis laeva arvel igale pudeli viina (kiikri). Tullakse meeste juure tagasi ning hakatakse ühiselt kiikert vaatama (jooma). Merejumal loetleb ette seadused meremehele, millest viimane kinni peab pidama ja austama. Ehkki tänasel päeval võib-olla enam ei kästa naistemajja minna esimesel võimalusel või suguhaigust kohustus- likult saada, on tõenäoliselt piirdutud selliste kommetega. Mõningad aastad tagasi, kui veel karukoolis käisin ja valmistusin tõsisemateks meremeheks olemise katsumusteks, asusin madru- sena laevale, kus harjutasin käppa kaugsõidus. Pidasime ka meie aru, kuidas ekvaatori ületamist tähistada. Paljud meretraditsioonid, mida laevadel sajandeid tagasi kasutati, ei sobi kokku tänapäeva normide ja ohutusreeglitega, mida vanemal ajal meremeeste henseldamisel läbi viidi, kuid sellegipoolest oli see vaieldamatult minu elu meeldejäävamaid sündmusi. Ent see ei vähendanud meie
42
TEEJUHT / NR 11
Powered by FlippingBook