VESI
Peaaegu kõik pääsenud või teistelt laevadelt laevahukku jälginud on kinnitanud, et laev kadus pärast torpeedotabamust veepinnalt kõigest viie minutiga. Saksa Laevastiku sõjapäeviku andmetel uppus laev kell 11.55, kui ahter ees külma hauda vajus. „ Olin jõudnud vahest 30 m kaugusele, kui laev tõusis enne vajumist vees püsti ja kummutas siis oma laadungi koos inimestega vette. Viimane veekeeris, mis laeva kohale tõusis, lämmatas isegi tuhan- dete ohvrite hädakisa. Äkki oli meri tühi ja õudust äratavalt vaikne “, meenutas üks pääsenuist. Inimesed klammerdusid parvede, palki- de, plankude, päästerõngaste külge. Vesi oli külm, tuul hakkas lainet tõstma. Pärast Moero uppumist elati üle veel üks õhuhäire, mil minutid tundusid tundidena. Merehädalisi püüdsid abistada läheduses olnud laevad, kust saadeti välja paadid. Külmast kangestunud merehädalisi aidati paatidesse ja sealt laevadele. Seal viidi nad soojenema, anti süüa ja riideid. Pal- jud viidi Soomest Świnoujściesse (Swinemünde) teel olnud hos- pidallaevale Berlin, millel oli vastav sisseseade ja personal arstiabi osutamiseks ⁶ . 23. septembril jõudsid pääsenud peamiselt Gdyniasse. Saksa Sõjapäeviku andmetel oli laeval 1289 inimest, neist 500 tsiviil- põgenikku, 700 haavatut, 37 meeskonnaliiget, 52 sõdurit õhutõrje- kahurite meeskonnas. Pääses 657, neist 580 haavatut ja põgenikku, 44 sõdurit, 33 meeskonnaliiget. Gdanskis eesti sõjapõgenikke abistava toimkonna töötaja Karl Hintzer registreeris 157 Moerolt pääsenud eestlast. Nemad olid ilma jäänud kõigest: kodust, lähe- dastest, tervisest. Kui paadipõgenikel ja transportlaevadel läände jõudnutel oli mingigi võimalus kaasa võtta mõndagi, mis võis kodu- maad meenutada, siis Moerolt pääsenutel polnud enam selja- riideidki. Haavatute hulgas oli palju eestlasi, mõned olid täiesti alasti ja tulehaavadega, seljas päästelaevadel antud Saksa mereväelaste riided ja sõjaväetekid ümber õlgade. „ Saabusime Saksamaa pinnale vaesemalt kui ükski kerjus, vigastena. Olime päeva jooksul kõik kaotanud – kodumaa, kodu, lapsed; tervise ja varanduse. Särk, mis mul selgas oli, ei kuulunud mulle… “ kirjutas üks pääsenu . ⁷ Saaremaa traagika 1944. a sügisel lahkusid Saaremaalt lisaks tavapagulastele ka oma kodudest sunniviisiliselt Saksamaale evakueeritud sõrulased.
September on olnud kannatus- terohke paljudele meremeestele, aga ka oluliste meresõiduohutust käsitlevate dokumentide vastu- võtmise ja meremeeste panuse meenutamise kuu.
Umbes kella 18 paiku tõsteti üles. Sadamast lahkuti just landgangid enne järjekordset õhurünnakut. Konvoi võttis suuna Gdyniasse (tol- lal Gotenhafen). Kõige ees läks üks miinitraaler, selle järel kiilrivis Moero, transportlaev Lappland (7706 brt), torpeedokaatrite baas- laev Hermann von Wissmann ja torpeedokaater. Reede, 22. septembri varahommikul olid Nõukogude luurelennukid konvoid merel avastanud. Laeval anti esimene õhuhäire kella 7 pai- ku, kui Paldiskist edelas oli märgatud pommitajaid. Seekord jäi Moe- ro ründamata, ohvriteks langesid läheduses teise konvoi koosseisus olnud abilaevad RO-22 (4370 brt) ja K. Gahlnbäcki laevafirmale kuulunud Ingrid Traber (1883 brt). Üks rünnakust osa võtnud „puna- kotkas“ on kirja pannud: „ Sihtrajooni jõudes nägime kaht karavani: ühes mitukümmend vimplit (laeva), teises kolm transportlaeva ja tanker. Ründamiseks valisin teise, oli väiksem ja kaitseta. Ise mõtle- sin, et transportlaevad ilma sõjalaevade kaitseta – see on alles leid, meil lihtsalt vedas! “ Õhutorpeedode rünnakutest sai raskelt vigasta- da RO-22, mille pardal oli sõjaväelasi, haavatuid ja eesti põgenikke. Gdyniasse jõudis vesilastis (uppunud oli kolmas ruum) laev pärast nelja päeva tormisel merel. Umbes poolesajast inimesest arvestati ligikaudu 100 surnut (33 eestlast) ja samapalju haavatuid. Veidi pärast kella 11 ründasid Moero konvoid ca 26 miili Ventspilsist Balti laevastiku lennukid. Rünnati kahes laines, sest laeva õhutõrje- relvastus oli mannetu. Üks õhutorpeedo tabas masinaruumi, kaks pommi kütusetanke. Suur laev rappus, kustus elekter, mootorid seiskusid, puhkes tulekahju ja laev läks kiiresti kreeni. Tekile trügisid kõik, keda jalad kandsid. Trepid ja vahekäigud ummis- tusid, õed ja sanitarid üritasid asjatult haavatuid siseruumidest tekile tuua. Meeskonnaliikmed jagasid hädalistele päästeveste ja -vöid. Päästepaate õnnestus vette lasta vaid mõni, taavetite keerdus otsi ei saadud läbi raiuda ja enamik paate oli kuulidest-kildudest sõelapõhjaks lastud. Üle parda loobiti päästeparvi, mille ujukiteks olid umbes kahemeetri- sed metalltorud, põhi punutud presendipaanidest. Reelingu külge kinnitati köisi, mida mööda aidati hädalistel laevalt laskuda. Madru- sed hüppasid järele, et veesolijaid abistada.
Viimased suuremad laevad, mis väljusid Roomassaarest 4. oktoobri varahommikul, olid abilaevad Nordstern (1127 brt) ja Nautic.
⁶ Uppus 1945. a 31.01. miinil transportides idarindelt haavatuid. Pärast üles tõstmist 1948 sai nimeks Admiral Nahhimov ja sõitis Mustal merel. 31.08.1986 sõitis talle sisse Novorossiiski lähedal puistlastilaev. Uppus mõne minutiga, 1234 inimesest päästeti 836. Pärast tollast kohtuprotsessi algas merendus- ringkondades jõuline surve kaptenite vastutuse konkretiseerimiseks. Eestis vedas seda diskussiooni kaugsõidukapten Uno Laur. ⁷ Rahvusarhiivis säilitatavad K. Hintzerile 1945. aastal saadetud 1944. a sügisel laevadega Saksamaale jõudnud sõjapõgenike, sh Moerolt päästetute mälestu- sed väljendavad kõige vahetumalt kogu põgenike traagikat.
46
TEEJUHT / NR 11
Powered by FlippingBook