Gerli Ramler , Teejuhi kaasautor allinna Tehnikaülikoolis ehitust õppinud mees sattus sõidu- T kite registreerimise teema peale tegelikult juhuslikult. „Töö- tasin projekteerijana ning tegime omal ajal palju projekte Siberis. Kui Eesti taasiseseisvus, said need projektid arusaadavatel põhjustel otsa ning mõistsin, et pean endale uue eriala leidma. Sain jutule ühe sõbraga, kes töötas äsjaloodud Eesti Riiklikus Auto- registrikeskuses ning nii sai minu tee siin majas alguse. Olen alati olnud suhtleja tüüp ning juba seetõttu sellise iseloomuga töö mulle meeldis,” meenutab ta. „Olen siia pikalt paigale jäänud, aga seda sellepärast, et naudin oma tööd. Ja ega autoregistrikeskuse asutajaliikmeid enam palju alles olegi – vist kaks inimest peale minu on töötanud siin enam kui 30 aastat.” Sulev asus tööle 1991. aasta augustis, registrikeskus oli loodud sama aasta aprillis ning enne seda oli sõidukite registreerimine olnud miilitsa pärusmaa. Kõik oli uus ja kõik süsteemid tuli ise luua. „Igal hommikul vaatasime lao üle ja otsisime välja tagastatud numbrimärke, mis ei olnud aukudega ega läbiroostetanud. Nõu- kogude ajal tegid sõidukite numbrimärke Venemaa vangid ning Eestis neid veel ei valmistatud. Lõpuks oli puudus nii suur, et inime- sed olid järjekorras ootamas, millal keegi oma sõiduki võiks maha kanda ja saaks tolle masina numbrimärgid endale. Aga aasta lõpuks sai numbritehas hoo sisse ning hakkasime väljastama Eesti enda märke.” Järgmine samm oli luua Eesti sõidukitele oma registreerimis- tunnistus. „Algul anti välja olemasolevaid venekeelseid ja enne seda oli üldse süsteem, kus venekeelseid blankette täideti tušiga käsitsi – mina seda tegema ei ole pidanud,” räägib ta. „1992. aasta talveks oli meil olemas esimene eestikeelne dokument ning sellest alates hak- kasime seni perfokaartidel olnud andmeid arvutitesse sisestama. See oli huvitav aeg. Kui keegi oli sõiduki registritunnistuse ära kaota- nud, siis tuli helistada keskkartoteeki, kust öeldi, kes täpselt selle auto omanik on. Igasuguseid kontrolle pidime veel nii-öelda käsitsi tegema, näiteks igal hommikul panime paberile kirja, millised sõidu- kid olid eelmisel ööl varastatud.” Aasta-aastalt hakkas toimingute arv kiiremini kasvama, inimesed hakkasid välismaalt autosid tooma ning töömaht kasvas. Oli aeg, mil autoregistrikeskuse Tallinna büroo oli avatud esmaspäevast reedeni kell 8–19 ja lisaks veel pidi käima graafiku alusel tööl ka laupäeval. 1990-ndatesse jäävad ka need segased ajad, mil keegi süüdistas registrikeskuse töötajaid mustas äris ning politsei korral- das läbiotsimise. Sulev on töötanud küll erinevatel ametikohtadel, kuid enamasti on tema ametinimi olnud spetsialist. „Ilmselt ma ei ole seiklejavaimuga inimene, et nii kauaks olen paigale jäänud. Samas olen saanud teha väga erinevaid asju. Esimene kuu Pirital asunud büroo hoovil möö- dus näiteks sissetulevatest autodest mootorinumbrite otsimisega. Siis sain suhelda juba klientidega siseruumides ja äkitselt olingi juba
Olen pikalt paigale jäänud, aga seda sellepärast, et naudin oma tööd.
nii-öelda tagatoas ja allkirjastasin väljaantavaid registreerimis- tunnistusi,” muigab ta. „Olin ka Tallinna büroo juhataja asetäitja mõn- da aega, aga kui juhtkond vahetus, siis liikusin peamajja sõidukite registreerimise osakonda. Pidevalt on uusi asju õppida ja avastada ning üksluine pole mu töö kunagi olnud. Vaheldust toovad ka uued seadused ning uued tuuled.” Kunagi õpitud erialale ehk projekteerijaks tagasi minna pole Sulev kunagi mõelnud. Tema sõnul on kõik muutunud ning see oleks tähendanud otsast peale alustamist. Kõik andmed, joonestamine ja projektide loomine on kolinud ju käsitsi arvutamise ja pliiatsiga joonestamise asemel arvutisse.
Euroopa Liiduga liitumine tõi kaasa rahvusvahelise infovahetuse
Kõigepealt sai Eesti vabaks ja siis tuli liitumine Euroopa Liiduga – mõlemad tõid autode registreerimisse kaasa palju uut. „Euroopa Lii- du tulekuga süvenes riikidevaheline infovahetus. Meile toodi palju sõidukeid nii Hollandist, Saksamaalt kui ka põhjanaabrite juurest ning need oli vaja üle kontrollida. Lätlastega algas meil infovahetus muide juba varem,” meenutab Sulev. „Euroopa registrimärgid said sinised servad ning olid väga populaarsed – me ei jõudnud neid nii palju tellidagi, kui suur oli nõudlus. No muidugi oli ka teistmoodi mõt- lejaid, kes eelistasid vana kujundust. Aga kokkuvõttes võib öelda, et kui toona oli numbrimärgi ooteaeg kuni kuu, siis tänapäeval saab duplikaadi viie päeva jooksul.” Ta nendib, et üldse on elu läinud nii elektrooniliseks, et praegu saab autosid otsa ja müüa sisuliselt magamistoast välja tulemata. „Minu põhitööks praegu on suhelda infosüsteemide ja uute lahenduste arendajatega, et mootorsõiduki maksude ja registreeringutega tehtavad seadusemuudatused saaks korrektselt sisse viidud – et maksuamet saaks õiged andmed ning klient saaks õigesti arvutatud maksu. Olen öelnud, et mina valin poliitiku, kes kehtestab auto- maksu ja seda mitte sellepärast, et ma tahaksin otseselt riigikassat täita, vaid et me saaksime oma registri korda. Eestis on registris väga palju sõidukeid, mida tegelikult enam ammu ei eksisteeri. Mootorsõidukimaks puhastab registrit, kuna tekitab nii-öelda füüsi- list valuraha väljaandmise tõttu ning raha paneb inimesi liigutama. Muul moel me pole suutnud registreid korda saada.”
53
TEEJUHT / NR 11
Powered by FlippingBook