KOMMENTAAR Transpordiameti sõidukite registriosakonna juhataja Märten Surva : „Sulev on olnud kauem tööl kui minul eluaastaid, seega on ta näinud Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) aegu ja vara- sematki, näinud mitut ühendamist – nii ARK-i liitmist Maan- teeametiga kui ka Maanteeameti liitmist, millest on nüüdseks saanud Transpordiamet. Oleme talt kuulnud, kuidas sõidukite registreerimine äsja vabaks saanud Eestis käis, kuidas arves- tusi peeti paberi peal, jutte kunagistest sõidukite numbri- märkidest, tänase juba 14-aastase liiklusregistriga seotud infosüsteemi esimesest töösseminekust ja seetõttu öö läbi tööl olemisest jne. Liiklusregistri ning sellega kaasnevate teemade puhul kehtib reegel, et kui mitte keegi ei tea või ei ole kuulnud, siis Sulev ikka teab!”
Pildil on üle 40 aasta vana Corvette. Sulev kahetseb, et saabuva automaksuga saavad pihta ka vanasõidukina registreeritud ehk musta numbrimärgiga autod – algselt see nii plaanitud ei olnud.
Sulevi sõnul on tal kehtima hakkava mootorisõidukimaksu valguses vaid väga kahju sellest, et ka „musta numbri” saanud autod sinna alla kuuluvad. Musta põhjaga numbrimärk näitab, et sõiduk on üle 35 aasta vana, vastab vanasõidukina registreeritava sõiduki tehno- nõuetele ja originaalsusele kehtestatud nõuetele. Need sõidukid on liiklusseaduse paragrahv 83 järgi teaduse või tehnika arengut kajas- tavad, ajaloolis-kultuurilise väärtusega, kollektsionääridele või muu- seumidele huvi pakkuvad. „Kui kunagi „must number” kehtestati, oli argument, et kui meil peaks automaks tulema, siis on neid lihtne tavasõidukitest eristada ning nendele maks kehtima ei hakka. Kah- juks ei ole need arutlusdokumendid säilinud ning kurvaks teeb kehtestatud seadus maksustada museaalid ja ajaloolise väärtu- sega sõidukid.” Sulev lisab, et kuigi tema jaoks on auto lihtsalt tarbesõiduk, siis vanad sõidukid meeldivad talle väga. „Nii suur fänn ma ei ole, et ise neid taastaksin, aga kursis olen ikka. Näiteks augustis sõitis Türilt läbi Balti Kett 35 vanatehnikaparaad paarisaja sõidukiga ning seda käisin vaatamas ja pidin tõdema, et oli väga tore tehnika. Mäletan tõelisi vanatehnikafanaatikuid juba ülikooli ajast – päeval käisid nad loengutes ja ööd möödusid garaažis!” Kutsumus on töötada õpetajana Kui Sulev ei teeks tööna seda, mida ta praegu teeb, võiks ta enda sõ- nul olla õpetaja. „Ilmselt oleks minu töö inimestega suhtlemine ning ma tunnen, et võiksin olla õpetaja. Ja minu üks tööülesandeid ongi olnud uute kolleegide koolitamine. Kahjuks pani koroona aluse ise- õppimisele, õppematerjalid suunati veebikeskkondadesse ning vahetut õpet on vähe,” räägib Sulev. „Ma tegeleksin kolleegide kooli- tamisega suurima heameelega edasi, sest vahetu kontakt annab õppuritele oluliselt rohkem. Jah, digisuhtlemisel on ka oma head pooled, näiteks hoiab aega ja kütust kokku, sest meie asutus on üle Eesti laiali. Samas olen täheldanud, et näiteks arenduskoosolekutel oleks hea ikkagi näost näkku kohtuda. Mulle meeldib näha, mis näoga ning kuidas mulle „ei” öeldakse.” Järvamaalt pärit Sulev on pärast aastakümnete pikkust elu Tallinna külje all jõudnud tagasi Järvamaale Türile ja nendib, et talle meeldib väga seal elada. „Olen ringiga sünnikohas tagasi, kuigi ei ela muidugi enam sellist naturaalmajanduslikku elu nagu lapsepõlves, kui kogu toit kasvatati ise, samuti olid meil hobused, lehmad ja lambad. Mu isa oli metsavaht ning sellest ka minu loodusearmastus. Olen mõelnud koera peale, Ameerika akita on väga ilus koer näiteks. Koer
peab olema suur ja ilus. Aga samas on koduloom kohustus ning keeruline on teda töö ja hobide kõrvalt pidada.”
Türil meeldib Sulevile ka seetõttu, et siit on igasse kodumaa nurka kahe tunni tee – tõeline Eestimaa süda. Sulevile meeldib vabal ajal autoga reisida ning kultuurisündmusi külastada. „Eks vanus on juba selline, et väga kaugele enam ei matka, aga lõunanaabrite juures peab vähemalt kord aastas ikka ära käima. Hea meelega käin teatris ja kontsertidel, eriti meeldivad mulle suvelavastused ning sellised kombineeritud mittetavapärased kooslused nagu oli - ja folgi- heavy ansambli Metsatöllu ning Eesti Rahvusmeeskoori kontsert. Sel suvel käisin ka Kiidjärvel „Roheliste niitude” etendust vaatamas.” Sportliku poole pealt on Sulev alati armastanud suusatamist ning pikalt tantsinud Tallinna Tehnikaülikooli vilistlasrühmas rahva- tantsu. Mõni aeg tagasi oli tal aga silmaoperatsioon ning arst keelas jooksmise ja tantsimise. Ent tantsutrupist saadud sõbrad on jäänud ning nendega veedetakse koos palju aega. Ja tantsupeost ei jää Sulev samuti kunagi eemale. Suusatamisega on aga nii, et aastaid käis ta Tartu maratoni sõitmas, aga samapalju meeldivad talle mäed. „Olen korduvalt mägedes käinud, aga mulle meeldib murdmaa isegi rohkem – sellega väsib rohkem ning tegemist on alaga, mida saab igal pool harrastada. Samas mägedesse sõitmine on argirutiinist väljamurdmine ning tõeline puhkus,” selgitab mees. „Aga see koroonapandeemia keeras rütmi segamini ning alates sellest ajast ma ei kipu enam kuhugi.” Inimestes hindab Sulev seda, kui nad suudavad jääda inimesteks. „Püüan ka ise olla mõistev ja viisakas ega aja põikpäiselt oma joont. Püüan aru saada, mis on mõislik tegevus ja mis mitte. Aga iga- suguste fanaatiliste ettevõtmistega ma ei ole kunagi ühinenud ega tahagi ühineda.”
Eesti autoregister tuleb romudest puhtaks saada ning Sulevi hinnangul on automaks selle jaoks hea meede – paneb inimesed liigutama!
55
TEEJUHT / NR 11
Powered by FlippingBook