VESI
ülevaate andmisele laugurite ajaloost ja kasutusvõimalustest ning tehes ettepaneku kirjeldava metoodika alusel lauguritekohase mää - ruse koostamiseks. Samasuguseid uurimistöid on tehtud ka teistes riikides. Siiski ei ole ka käesoleva artikli kirjutamise ajal üh t egi laevaliini, kus laevade asemel oleksid kasutusel laugurid – ette - valmistusi nende loomiseks on aga tehtud küll ning laugurite aren - duski toimub samal ajal mitmes riigis, nii militaar- kui ka tsiviil - otstarbel. Magistritöös uuris autor täielikult automatiseeritud ehk robotlaugu - rite kasutuselevõtu võimalusi Eestis õiguslikust aspektist. Kuivõrd laugurid alluvad rahvusvaheliste kokkulepete alusel peamiselt merendusorganisatsioonidele, vaadeldakse õiguslikke aspekte laevaliikluse ja laugurliikluse omapäradest ning robotlaugurite kasutusvõimalustest lähtudes. Aluseks on olemasolevad ja kavan - datavad õigusaktid rahvusvahelisel ja rahvuslikul tasemel. Isesõit - vate ehk robot-tüüpi laevade ja õhusõidukite teemat on käsitletud paljudes teadusartiklites, ent siiani ei ole uuritud robotlaugurite kasutuselevõtu õiguslikke aspekte. Seega kasutab autor võimalust analoogia abil tuletada potentsiaalsed regulatsioonid sarnastes valdkondades juba kasutusel olevatest regulatsioonidest. Arvesta - des, et mõistete tähendused võivad olla valdkonniti erinevad, sisaldab käesoleva magistritöö esimene osa ülevaadet analoogse - test valdkondadest, eesmärgiga kujundada sobivad definitsioonid robotlaugurite tarbeks, teine osa ülevaadet kasutatud metoodika - test ja läbi viidud empiirilisest uurimistööst, töö kolmas osa õigus - analüüsi ning järeldusi. Peamine uurimisprobleem seisneb uue tehnoloogia – robotlaugu - rite – kasutuselevõtu võimalikkuses sellistes tingimustes, kus tehnoloogia lõplikud võimed ja sellega kaasnevad riskid ei ole täielikult teada ning selle käitamisega kaasnevaid muutusi kesk - konnas on raske hinnata. Eelnevalt loetletud aspektidest johtuvalt on tuletatud kolm uurimisküsimust: Ÿ Millistel viisidel on võimalik luua õiguslik baas uue tehnoloogia – laugurid – kasutuselevõtuks olukorras, kus tehnoloogia on nii - võrd uus ja arenemisjärgus, et seda pole veel võimalik detailselt kirjeldada? Ÿ Milline on robotlauguri legaaldefinitsioon, arvestades, et tehno - loogia kombineerib lennunduse ja laevanduse võimalusi? Ÿ Millised õiguslikud kokkulepped on vajalikud robotlaugurite kasutuselevõtuks riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel lisaks olemasolevatele? Autor püstitas tööd alustades hüpoteesi, et robotlaugurite kasutu - selevõtt sõltub rahvusvahelisel tasemel tehtavatest kokkulepetest. Kokkulepeteni jõudmiseks tuleb riikidel lahendada robotlaugurite testimine ja kasutuselevõtt juhtumipõhiselt, kasutades riskianalüüsi metoodikat. Töö tulemusena saab öelda, et intervjuud ja analüüs kinnitasid hüpoteesi paikapidavust.
Kristin Kerem
Eesti Mereakadeemia vilistlane
Foto: erakogu
ärjest karmistuvad keskkonnanõuded sunnivad merendust J leidma uusi viise, kuidas olla keskkonnasäästlikud ja võimalikult kliimaneutraalsed. Vähene huvi laevatöö vastu sunnib leidma viise, kuidas tulevikulaevandus saaks toimida võimalikult iseseisvana, ilma inimese laevas viibimiseta. Laugur - tehnoloogia, mis kasutab lauguri ja merepinna vahele jäävat õhku ökonoomseks edasiliikumiseks mere kohal, kombineerituna auto - noomsete tehnoloogiatega, on kahtlemata üks võimalik lahendus laevanduse karmistunud keskkonnanõuete täitmiseks ja personali - probleemide vältimiseks . Lennata madalal vee kohal. I ja II maailmasõjas osalenud lendurite jaoks oli see üks võimalus kuidagigi lennuõnnetusest eluga pääse - da. Nii kirjeldatakse maapinnaefekti 1930ndatel, kui laugurite aren - dus alguse sai . 1938. aastal tõuseb Ameerikas õhku üks tolle aja suurim lennuk suunaga Euroopasse – Dornier Do X. Ent lennuk on ülekaalus ning kõrgusevõtt ei õnnestu. Lennuk läbib suurema osa teekonnast napilt kõrgemal kui veepiir ning kohale jõudes ootab meeskonda üllatus – kütusekulu on oodatust väiksem ja samas on Atlandi ületanud oluliselt suurem koorem, kui lennuki kõik näidud lubaksid. See ongi laugurite omapära. Liikudes maapinnaefektis ehk maapinnast vähem kui poole tiivalaiuse kõrgusel, kasutavad nad ära lauguri ja maapinna vahele tekkivat õhusurvet, mis võimaldab edasi liikuda oluliselt vähem a kütusega , kui kõrgel õhus lennates. Samas ei rakendu neile ka veest tulenev takistus – õhu läbimiseks tehtav energiakulutus on vees edasi liikumiseks tehtavast samuti oluliselt väiksem. Lisades siia lauguri võime laskuda ja õhku tõusta veest, saab tulemuseks sõiduki, mis erinevalt lennukist ei vaja ka suuri investeeringuid maapealsetesse rajatistesse ning on sellegipoolest võimeline liikuma laevaliiklusest kordades suurematel kiirustel. Võib ju küsida, et miks laevandusele, kui tegemist on õhus lendava tiibadega sõidukiga – vastus tuleneb keskkonnast, kus laugur liigub. Laevade vahel liikudes on otstarbekam allutada laugurid laevandus - reeglitele. Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (ingl International Maritime Organization , IMO) ja Rahvusvaheline Tsiviillennundus - organisatsioon (ingl International Civil Aviation Organization , ICAO) on vastavale kokkuleppele jõudnud juba 20. sajandi II pooles – kui laugur liigub madalamal kui 150 meetrit ja vee kohal – allub laugur laevanduse eeskirjadele ja reeglitele. Laugurid ei ole eestlaste jaoks tundmatu tehnoloogia – neid on 2014–2016 üritatud kasutusele võtta Eesti ja Soome vahelisele liinile kui alternatiiv laevadele ja lennukitele ning teemat on 2019. aastal Tal T ech Eesti Mereakadeemias uurinud Anu Rutov keskendudes
2 6
TEEJUHT / NR 1 2
Powered by FlippingBook