VESI
kuuldes saime aru, et midagi on valesti. Peagi selgus, et 60 inimest on orjatööjõud, mõned neist olid laevale tööle asunud neli aastat tagasi. Inimesed olid heas usus laevale tööle tulnud, kuid enam neid kaldale ei lubatud. Igasugune võimalus välismaailmaga suhtlemi - seks puudus. Laevale läksime öösel. Kõigepealt pidime 30 meremiili jagu õnge - jadasid veest välja võtma, see vältas mitu päeva, mille jooksul tõmbasime välja suure hulga haikalu ja ka muid kalu – paljud neist kahjuks surnud. Haiuime äri puhul peale uimede muu ei huvita. Sageli visatakse uimedeta elusad kalad vette. Seejärel hakkasime sadamasse liikuma. Nad üritasid trahviga pääseda, kuid kui orjatööjõu kasutamine välja tuli, siis oli selge, et trahviga ei piirduta. Kalalaeva sadamasse eskortimine võttis ka paar päeva, sest mingil hetkel nad otsustasid seisma jääda, valisid selleks kõige tormisema päeva, teades, et meil on raske lasta väikest paati vette. Kui me liikuma hakkasime, siis jätsime kalalaevale relvastatud mehed, fotograafi ja ühe madruse, kuid ei jätnud ühtki inimest, kes võiks nende laeva juhtida. Nad said sellest aru ja seisid kaheksa tundi paigal, väites, et neil on masina probleemid. Kuna ma olin filmis sellist olukorda näinud, siis langetasime otsuse, kuigi lainetus oli niivõrd suur, et seda väikest paati vette lasta oli väga riskantne, seda me siiski tegime ja mina läksin kalalaeva juhtimist üle võtma. Meie laeva pidi jääma kapten, sest nii oli tööjuhistes kirjas. Ilma pikema survestamiseta oli nende kapten siiski nõus laevaga edasi sõitma ja väidetavalt saadi laev korda. Me olime umbes 150 miili rannikust. Lõpuks jõudsime laevaga sadamasse, vabaks said orjadena töö - tanud meeskonnaliikmed ja meie tegime ka väikese heateo. Meie kontrollitud laev oli legaalne ja nüüd järeldan, et väga paljudel laeva - del võib olla samasugune olukord. Kui suures mahus illegaalne kalapüük käib, näitab seegi, et Hiinal ja veel mõnel riigil on hästi palju ühenimelisi kalalaevu, neid eristab vaid number. Guugeldades märkasin, et sama nimega laevu on isegi 30 ringis. Öeldakse, et iga kolmas kala meie toidulaual on illegaalsel teel püütud. Lisaks see, et nad ei tegelenud sellega, milleks neile oli luba väljastatud. Nende põhihuvi oli püüda haikalasid, lõigata nende uimed ära ja transporti - da need Hiinasse, kus haiuimesupp on suur delikatess ja äri üli - kasumlik. Röövpüüdjate vastu minnakse vanadest kalalaevadest ümber ehitatud patrull-laevadega Sea Shepherd kasutab enamasti ümberehitatud vanu kalalaevu, kuid on ka mõned uued. Mina olin uuel patrull-laeval Ocean Warrior, mis on Hollandi National Lottery annetatud rahaga ehitaud. Teine laev, Allankay, mis praegu on Antarktikas, ehitati Austraalia miljo - näridest vanapaari annetatud raha eest. Allan ja Kay ongi need annetajad. Merekaitsjaks sobivad need, kellele lähevad keskkonnateemad korda Neid inimesi ikka jagub. Paljud on – raha paneb asjad paika – palga orjuses, minul on oma ettevõte, ma ei pea palga pärast merel tööta -
Iga kolmas kala meie toidulaual on illegaalsel teel püütud.
Mina ei olnud enne täielikult taimetoitlane ja ei ole ka praegu, aga pooldan seda, et loodusliku tasakaalu säilitamiseks peaksime vähem liha sööma. Mul ei ole selle vastu midagi, et inimene on kiskja, aga meist on saanud n-ö kasutud kiskjad, me ostame meelepärast liha poest ja selle jalajälg on liiga suur. Mulle on sümpaatsed need inimesed, kes käivad jahil ja oskavad vanadel viisidel liha ise kätte saada. See on väga tore. Aga nii liha kui ka kala tarvitame söögiks liiga palju, see ei ole jätkusuutlik. Pärast treeninguid saime hakata laevu kontrollima Missioon kestab tavaliselt kolm kuud. Meie treenisime kõigepealt kuu aega, siis otsustati, et neli namiiblast vahetatakse välja, see tähendab, et me pidime uut nelja inimest hakkama treenima. Ja alles siis pääsesime lõpuks päris missioonile. Kohe esimese inspektsiooniga oli meil jackpot . Tegime koostööd Namiibia valitsusega, kalandusministeeriumiga (Ministry of Fishering), kes andis meile lisaks neljale relvastatud mehele ka ministeeriumi esindaja, kellel on luba laevu kontrollida ja nimekirja, mille järgi kontrollisime, kas laeval on litsents olemas. Me ei leidnud ühtegi ilma litsentsita laeva. Siis otsustasime inspekteerida üht legaalset kalalaeva, millel paberite järgi pidi kõik korras olema. Parasjagu tegeles see laev õngejadadega (mitme miili pikkuselt on liinid vees, konksud küljes) kalapüügiga. Andsime teada, et soovime laeva inspekteerida – meil on õigus kontrollida ka selliseid laevu, et kas nad teevad kõike korrektselt ( by the book ). Esmalt olid nad väga altid koostööle, ütlesime, et lasku siis trepp pardasse ja me tuleme teile laeva peale. Vastati OK, aga seda nad ei teinud. Kui olime juba mitu korda ühendust võtnud, et kas te lasete lootsitrepi pardasse, siis nad enam ei reageerinud. Siis pidime tegema seda, milleks olime treeninud, tegime forced boarding 'u, ehk läksime jõuga pardale. Meie väikese kiirpaadi pealt pannakse üks väike redel laeva reelingu külge , liikuvale laevale ja ronitakse sealt üles ning võetakse sillameeskond vahi alla. Kuna mina olin enda laevas vanem - tüürimees, siis mina pidin enda laeva sillas olema ja sealt laeva tööd koordineerima koos kapteniga ja kalalaevale läinud meeskond hakkas seal kõike kontrollima. Kõigepealt nad avastasid, et püügiluba on aegunud ja ei suudetud uut püügiluba välja käia, origi - naali ka mitte. Meie fotograaf Alice käis meeskonnaga suhtlemas, laevameeskond ja laevajuhid olid hiinlased. Reakoosseis oli peamiselt filipiinlased ja hästi palju mustanahalisi. Mustanahalised andsid mingil hetkel märku, st kirjutasid paberile: „ Help us“! Seda
34
TEEJUHT / NR 1 2
Powered by FlippingBook