Põgenikelaev Prolific tormis. August 1948. Õlimaal, 110 × 150 cm, 2009.
Kui häda suur, siis abi lähedal. Põgenikelaev Prolific oli äärmises hädaolukorras, kui ilmus välja Hispaania kuunar ja lootsis hädalise Hispaania sadamasse.
t aru saada põgeniku elust, tuleb ette kujutada, et ärkad üles E kuskil võõral maal, kus on arusaamatu keel ja oled ilma kõigest, mida on vaja, et edasi elada. Nii oli meie algus Rootsis ja hiljem jälle Ameerikas. Igas ühiskonnas leidub inimesi, kes on abivalmis, kui näevad, et mõni kaasinimene vajab abi. Meile anti riideid, kui oli vaja ja aidati ka tööd ja korterit leida. Muidugi kõik väga madala palga ja stan- dardiga, aga niimoodi saime uut elu alustada vabaduses. Korterid olid vanad ja odavad, sageli ainult üks tuba, kus terve pere pidi elama. (lk 27) Prolific'ul Ameerikasse Üleookeanireis oli ju lausa eluga mäng. Aga tagasi vaadates ka huvitav ja põnev. Prolific'u-sõidul olin mina neljateistkümne aastane, aga et olin juba ammu kippunud meremeheks saada, siis olin kõigest huvitatud, võtsin osa peaaegu kõigist laevatöödest. Väljusime Uddevallast kursiga Fotö poole. Endine omanik, kapten Abrahamsson oli kaasas. Kui väljusime sadamast, kamandati peaaegu kõik laevateki alla, et rahvast täis laev ei ärataks tähelepanu. Eesootav ookeanireis pidi jääma saladuseks, ametlik reisisiht pidi olema Lõuna-Rootsi. --- Meie kapten ja tüürimees olid soomlased, nad tulid mootorpaadiga Uddevallasse, aga kustkohalt, seda ma ei tea. Samuti pole teda, mis mehed nad olid, aga mulje oli, et neil oli vaja kiirelt Rootsist lahkuda.
Mõlemad olid merel tublid mehed, aga sadamas oli kapteniga häda ja isegi tüli joomise pärast. Kaptenil oli traadiga parandatud sekstant ja kronomeetriks taskukell. Ja ülesõidu kaart oli tavaline kooliatlas. Kui palju ja kas tal üldse rannakaarte oli, seda ma ei tea. (lk 34) --- Näis, et reisi lõplik siht ei olnud täiesti otsustatud. Omavahel arutati üsna palju, kas minna USA-sse, Dominikaani Vabariiki või Hondu- rasesse. Lõpuks otsustati USA-sse tüürida ja Prolific võttis kursi Florida poole. Mõni päev enne reisi lõppu tuli torm, mis tõusis täisorkaaniks. Meri oli päris kohutav, vedas kõik üle parda, mis lahti oli: jolla, pagasivirna ja mõned proviandikastid. Rooli ülemine hing murdus ahtertäävist lahti, see oli tõsine asi. Meestel õnnestus vaieriga kinnitada rooli- pead niivõrd, et ta ei peksnud end puruks, siis sai seda veel ette- vaatlikult kasutada. Laev võttis üsna palju vett sisse, nii alt- kui ülevaltpoolt. Lenspump läks rikki, see oli katastroof! Üks kingsepp, vist Õunpuu nimeline, lõikas vanadest saabastest uued tihendused, aga nende monteeri- mine oli raske ja ohtlik, kuna meri lõi kõvasti üle. Tehti nii, et üks mees hoidis Õunpuud kinni, kaks meest moodustasid kaitsemüüri mere vastu ja üks valavas ja hoiatas, kui mõni eriti suur laine tuli kallale. Töö oli edukas ja pump sai korda.
Meil oli 400-liitrine vaat lisavee jaoks, millest prooviti teha triivankur. Vaat mähiti tihedalt vaieri sisse ja kinnitati mitutmoodi. Laev triivis
29
TEEJUHT / NR 15
Powered by FlippingBook